Vanaprouad aknal. Noorproua ka.

Pidevalt on vaja õiendada ju. Iga väiksemgi jama tuleb ikkagi puhuda suureks draamaks, muidu pole elul jüsku jumet või nii. Taldrikuid pole ammu loopinud (nad on mul nii ilusad et vat kohe mitte ei raatsi) aga võimaluse korral kriisanud "Koli vällljaaa, koooliii vääällljaaaaaa!!!" olen ikka. Arvestades ajalugu siis ikkagi väga jultunud minust. Ja vat nüüd on käes! Hr. Gibson lokaliseerus lähivälismaale ja mul on kohe mokk ripakil. Ja üksildus-üksindus hinges. Ma muidugi tean, mida sellises olukorras tegema peab, ma olen siiski elanud küll ja jagan asju. Peab kapselduma. Mitte kohe esimesel võimalusel kellelegi traati tõmbama, et ole meheks ja tule läbi, oh ei. Vaikselt tuleb ennast pressida läbi sellele kissellise päeva, olla tavapärasest kannatlikum ja ehk ka pealehakkajam. Siis läheb üle. See kurbdus. See täiesti ootamatu ebamugav kõhedus.
Isegi Inimene-Kraageldis aimas, et midagi on nihu ja vabatahtlikult kallistas ja andis musi. Peale pidžaamastumist ja enne unematistumist saatis mõned õhumusid ka suvalises suunas. Lahke laps. Ja veel kui andekas!