Täna ma ei tee mitte midagi. Täna hommikul vähemasti. Eelmistel päevadel olen üsna kiirelt aktiviseerunud ja läinud hiiglapikkadele jalutuskäikudele kestusega nii kolm-neli tundi ja veidike veel. Sest olgem ausad, kohti kus jalutada, siin on. Täna öösel oma tavapärastel vetsuraundidel aga tundsin, et jalatallad on ümmargused ja otsustasin veidi tagasi tõmmata. Pealegi on enda hommikul oimetuks siblimine niiet päeva teises pooles enam koote liigutada ei jaksa, Giboni suhtes üks suur sohk ja parem on mitte valemängija olla. Ilmselt teen siiski väikese tiiru uude kodupoodi SPARi, mis siin on oluliselt viisakam kui Eestis, ja varun üht-teist MILLE najal need kodused tunnid üle elada. Võimalik, et murdun ja ostlen ka mõnes lähedalasuvas pagariäris/koogipoes. Sööma ju peab ja toiduga on siin Budapestis üldse kuidagi kenasti. Igal sammul saad väikese raha eest mõnda asiaadi või türklase pakutavat jumalteabmida, mis on enamasti nagu NII juicy ja kodus pealegi kas kolm korda kallim või üldse kättesaamatu. Lisaks need miljoonid koogipoed- ja putkad, kus ma lihtsalt murdun ja murdun ja murdun. Metroo on Princessi pirukaketi pärast surmalõks, kuigi teatav vähene immuunsus juba hakkab tekkima ja enam ma päris igal metroosse sisenemisel ja väljumisel ei hakka trampima ja skandeerima "Priiintsessssi-priiiiintsesssi!!!". Aga kui me nüüd meenutan viimati hüpo tõrjumiseks sealt ostetud vaarika-martsipanisaia, siis hm - minu kirg pole põrmugi lahtunud ja tuli hõõgub endiselt tuha all! Ja linnas, kujutate pilti, on püstijala-koogibaar. Kas on sellist asja inimeste silmad veel näinud? Lähed, luusid natuke hirmpika leti taga, mis on täis unenäolisi maiustusi, koostad suure vaevaga oma himude nimekirja, loetled need asjad priskele prouale naljaka vanaaegse kassaaparaadi taga, maksad juba ära niiet taganemisteed pole, suundud väikese paberilipakaga leti juurde tagasi ja järgmine priske tädi laob su koogid taldrikule ja pistab kahvli pihku. Siis lähed akna alla väikese räpaka laua äärde, seisad ja vohmid kooki niiet kõrvadest tuleb glasuuri. Ja kui jääb tunne, et midagi mahuks nagu veel, siis lähed mõned meetrid eemal oleva väikese vineerboksi juurde ja ostad ühe ameerika pannkooki, meie mõistes siis lihtsalt paksu magusa vahvli hm näiteks vaniljekastmega, ja jätkad oma teekonda seda mugides. Pole nii magus aga on NIIII mõõõõõnus. Ja kui juhtub, et jalad kannavad sind mööda minu unistuste siseturust, siis eks sa juba tead, kus asuvad kõrvuti koogi- ja küpsiselett. Ühest ostad neid naljakaid minijäätiseid meenutavaid karamelliga vahvlitorusid ja natuke kahekihilisi küpsiseid moosiga, teisest aga oma ülimaid lemmikuid - kihilisi kirsitäidisega kooke, mida sööd suure näljaga kas käigupealt niiet mantel on üleni koogine või päikeselise ilma ja mitte niisuure nälja korral tsiviliseeritult näiteks mõnel pargipingil. Sellistel hetkedel on elu siiski veidi enamat kui lihtsalt elamist väärt!
Teine kaubanduslik elamus, mis mind on täielikult ära ostnud, on siinsed "eiteagi-kuidas-neid-nimetada-aga-põhimõtteliselt-kosmeetika-kodukeemia-poed". Peamiselt kauplusekett "Dm". Hmh - paradiis! Kõik, ma kordan KÕIK asjad on ühes poes olemas, ilma et peaksid mingist hiiglaslikust supermarketist neid koos õhtusöögiga ostlema niiet lõpuks oled sajaga juhtmes ja enam ei mäleta üldse, misasjad sul kõik otsas olid, mistõttu pooled eluliselt vajalikud tooted jäävad poodi ja sind ootab lähipäevil samasugune ring. Ei, lähed lihtsalt rahulikult pärastlõunal poodi ja ostled ära kõik puuduoleva, millega küürida ennast, sokke, kraanikaussi; siis veel natuke kosmeetikat, mõned UUED sokid, mingid tervislikud terad ja võibolla ka jaburad vitamiinid. Seda kõike poes, mis on nagu suur ringrada rohke ruumi ja loogiliselt paigutatud lettidega ja kus MIDAGI ei lähe meelest ära. Ja arve on lõpuks ainult kakssada krooni. Mine lolliks noh.
Sellised kaubanduslikud elamused siis. Riidepoodides tunnen ennast veidi halvasti kuna müüad n kohutavalt viisakad ja abivalmid ja ma ei viitsi iga korda mõista enda, et ma olen üks närune välismaalane, mis sellest, et viisakusväljenditega saan hakkama, aga pikem ungarikeelne vadin jääb kahjuks siiski arusaamatuks. Niiet neid ma kas eiran või käin seal koos Gabsikuga. Ilmselt mu rahakoti õnn :)
Vot niipalju siis praeguseks. Saadan endiselt mususid.
No comments:
Post a Comment