Rämps.

Õhtuks olen ma täielik rämps. Ükskõik kui suurejoonelised on minu plaanid selleks pühaks ajaks peale Väikese Puugi unemaale rändamist - tegelikkuses realiseerub neid heal juhul kümnendik. Sest Rämpsnaine rohkem ei jõua. No hästi, tõenäoliselt ma pingutan siiralt, et täidetud saaks ettenähtud telkuvaatamise ja ohjeldamatu erinevate sodide vohmimise plaan, aga need asjad, mida ma peaks...no nagu tõepoolest PEAKS tegema...neid ma tegelikult enamasti ikkagi ei jaksa teha. Täna pidin iseennast kõrvadest vannituppa lohistama, et pea kuidagi pestud saaks (ka isiklik hügieen võib nõuda PINGUTUST), aga peale seda on järgnenud täiesti surnud aeg koos rässakate võileibade, papimaitselise jäätise ja äkoording tu dzimiga, mis on üks maailma tobedamaid sarju nagu ÜLDSE. Ja tegelikult on homme üks koosolek. KOOSOLEK minu tühises majapidajanna/lasteaiakasvataja elus. Koosolek, mille tarbeks ma peaksin asju uurima natuke. Ehk ka märkmeid tegema. Ja no kõik on tegemata. Ja mina ei tea kes selles süüdi on nüüd siis. Laps??? Minu olematu selgroog??? Laiskus va tolmune sõber??? Ähhh...
Ja mida kuradit ma siis niiväga teinud olen, küsite teie. Ei midagi, ausalt ei midagi. Ei midagi e-ri-list. Koduse moori toimetusi. Igapäevaseid asju. Peamiselt sehkendanud tühja ilmselt. Aga rämpsuks muutusin ikka.

Vanaprouad aknal. Noorproua ka.

Pidevalt on vaja õiendada ju. Iga väiksemgi jama tuleb ikkagi puhuda suureks draamaks, muidu pole elul jüsku jumet või nii. Taldrikuid pole ammu loopinud (nad on mul nii ilusad et vat kohe mitte ei raatsi) aga võimaluse korral kriisanud "Koli vällljaaa, koooliii vääällljaaaaaa!!!" olen ikka. Arvestades ajalugu siis ikkagi väga jultunud minust. Ja vat nüüd on käes! Hr. Gibson lokaliseerus lähivälismaale ja mul on kohe mokk ripakil. Ja üksildus-üksindus hinges. Ma muidugi tean, mida sellises olukorras tegema peab, ma olen siiski elanud küll ja jagan asju. Peab kapselduma. Mitte kohe esimesel võimalusel kellelegi traati tõmbama, et ole meheks ja tule läbi, oh ei. Vaikselt tuleb ennast pressida läbi sellele kissellise päeva, olla tavapärasest kannatlikum ja ehk ka pealehakkajam. Siis läheb üle. See kurbdus. See täiesti ootamatu ebamugav kõhedus.
Isegi Inimene-Kraageldis aimas, et midagi on nihu ja vabatahtlikult kallistas ja andis musi. Peale pidžaamastumist ja enne unematistumist saatis mõned õhumusid ka suvalises suunas. Lahke laps. Ja veel kui andekas!

Budapest, 19. päev

Täna ma ei tee mitte midagi. Täna hommikul vähemasti. Eelmistel päevadel olen üsna kiirelt aktiviseerunud ja läinud hiiglapikkadele jalutuskäikudele kestusega nii kolm-neli tundi ja veidike veel. Sest olgem ausad, kohti kus jalutada, siin on. Täna öösel oma tavapärastel vetsuraundidel aga tundsin, et jalatallad on ümmargused ja otsustasin veidi tagasi tõmmata. Pealegi on enda hommikul oimetuks siblimine niiet päeva teises pooles enam koote liigutada ei jaksa, Giboni suhtes üks suur sohk ja parem on mitte valemängija olla. Ilmselt teen siiski väikese tiiru uude kodupoodi SPARi, mis siin on oluliselt viisakam kui Eestis, ja varun üht-teist MILLE najal need kodused tunnid üle elada. Võimalik, et murdun ja ostlen ka mõnes lähedalasuvas pagariäris/koogipoes. Sööma ju peab ja toiduga on siin Budapestis üldse kuidagi kenasti. Igal sammul saad väikese raha eest mõnda asiaadi või türklase pakutavat jumalteabmida, mis on enamasti nagu NII juicy ja kodus pealegi kas kolm korda kallim või üldse kättesaamatu. Lisaks need miljoonid koogipoed- ja putkad, kus ma lihtsalt murdun ja murdun ja murdun. Metroo on Princessi pirukaketi pärast surmalõks, kuigi teatav vähene immuunsus juba hakkab tekkima ja enam ma päris igal metroosse sisenemisel ja väljumisel ei hakka trampima ja skandeerima "Priiintsessssi-priiiiintsesssi!!!". Aga kui me nüüd meenutan viimati hüpo tõrjumiseks sealt ostetud vaarika-martsipanisaia, siis hm - minu kirg pole põrmugi lahtunud ja tuli hõõgub endiselt tuha all! Ja linnas, kujutate pilti, on püstijala-koogibaar. Kas on sellist asja inimeste silmad veel näinud? Lähed, luusid natuke hirmpika leti taga, mis on täis unenäolisi maiustusi, koostad suure vaevaga oma himude nimekirja, loetled need asjad priskele prouale naljaka vanaaegse kassaaparaadi taga, maksad juba ära niiet taganemisteed pole, suundud väikese paberilipakaga leti juurde tagasi ja järgmine priske tädi laob su koogid taldrikule ja pistab kahvli pihku. Siis lähed akna alla väikese räpaka laua äärde, seisad ja vohmid kooki niiet kõrvadest tuleb glasuuri. Ja kui jääb tunne, et midagi mahuks nagu veel, siis lähed mõned meetrid eemal oleva väikese vineerboksi juurde ja ostad ühe ameerika pannkooki, meie mõistes siis lihtsalt paksu magusa vahvli hm näiteks vaniljekastmega, ja jätkad oma teekonda seda mugides. Pole nii magus aga on NIIII mõõõõõnus. Ja kui juhtub, et jalad kannavad sind mööda minu unistuste siseturust, siis eks sa juba tead, kus asuvad kõrvuti koogi- ja küpsiselett. Ühest ostad neid naljakaid minijäätiseid meenutavaid karamelliga vahvlitorusid ja natuke kahekihilisi küpsiseid moosiga, teisest aga oma ülimaid lemmikuid - kihilisi kirsitäidisega kooke, mida sööd suure näljaga kas käigupealt niiet mantel on üleni koogine või päikeselise ilma ja mitte niisuure nälja korral tsiviliseeritult näiteks mõnel pargipingil. Sellistel hetkedel on elu siiski veidi enamat kui lihtsalt elamist väärt!

Teine kaubanduslik elamus, mis mind on täielikult ära ostnud, on siinsed "eiteagi-kuidas-neid-nimetada-aga-põhimõtteliselt-kosmeetika-kodukeemia-poed". Peamiselt kauplusekett "Dm". Hmh - paradiis! Kõik, ma kordan KÕIK asjad on ühes poes olemas, ilma et peaksid mingist hiiglaslikust supermarketist neid koos õhtusöögiga ostlema niiet lõpuks oled sajaga juhtmes ja enam ei mäleta üldse, misasjad sul kõik otsas olid, mistõttu pooled eluliselt vajalikud tooted jäävad poodi ja sind ootab lähipäevil samasugune ring. Ei, lähed lihtsalt rahulikult pärastlõunal poodi ja ostled ära kõik puuduoleva, millega küürida ennast, sokke, kraanikaussi; siis veel natuke kosmeetikat, mõned UUED sokid, mingid tervislikud terad ja võibolla ka jaburad vitamiinid. Seda kõike poes, mis on nagu suur ringrada rohke ruumi ja loogiliselt paigutatud lettidega ja kus MIDAGI ei lähe meelest ära. Ja arve on lõpuks ainult kakssada krooni. Mine lolliks noh.

Sellised kaubanduslikud elamused siis. Riidepoodides tunnen ennast veidi halvasti kuna müüad n kohutavalt viisakad ja abivalmid ja ma ei viitsi iga korda mõista enda, et ma olen üks närune välismaalane, mis sellest, et viisakusväljenditega saan hakkama, aga pikem ungarikeelne vadin jääb kahjuks siiski arusaamatuks. Niiet neid ma kas eiran või käin seal koos Gabsikuga. Ilmselt mu rahakoti õnn :)

Vot niipalju siis praeguseks. Saadan endiselt mususid.

Budapest, 16. päev

No hästi-hästi, tuli üks, tuleb ka teine. Vedasin siin seanahka ja kõõlusin ainult orkutis, et ometi juba juhtuks ära see meie kauaoodatud kolimine. Et oleks ometi uudiseid ja nii. Sest kuigi võõras maa ja inimesed ja KÕIK, siis sellegipoolest pole teps mitte iga päev uudisväärtusega. Eilne tõenäoliselt on, sest transporteerusime lõpuks oma uude apartementi Licköri utcal, kus Budapesti kinnisvarahaid üürivad lahkesti välja tervet majatäit kortereid. Meie omas elas enne üks eesti tüdruk Kirsi, kes eile hommikul ohete saatel tagasi kodumaale miinus kümne juurde siirdus. Meie saime joonelt tema kodukese endale ja suures osas tõenäoliselt tänu sellele, et vaikisime kiivalt oma siinviibimise edasise kestuse teemadel. Maakleripoiss väidetavalt ka ei küsinud midagi ja nii me siis vastastikku lollitasime üksteist. Kuigi ega tea ka - majanduskriis möllab ka siin ja kaks kuud üürnikke on ehk ikka parem kui üldse mitte üürinikke. No ja LOODETAVASTI Gibonit kinni ei pisteta, kui ta läheb tripinaeratusega ütlema, et khm, märtsiga meie üüriperiood justkui lõppebki.

Igatahes. Apartement pole eriti suur, rohkem nagu kuut. Või no hästi-hästi, köögiga hotellituba. Aga sellises olen mina isiklikult oma elus juba ka pikemaid perioode viibinud, mistõttu see mind oluliselt ei kõiguta. Peamised plussid on see, et Kirsi oli siin esimene elanik, mistõttu ei pea kusagilt kapinurkadest teiste inimeste juustu maha nühkima; kuigi ümberringi päris mitmes kohas kaarutavad kraanad ja käib kohutav ehitamine, on meie RÕDU väga numpsiku vaikse sisehoovi poole ja mulle kui vanale perverdile on vaatamiseks välja pandud vaade paljudesse akendesse; jõgi ja kesklinn on siinsamas niiet toredad bussisõidud sinises Ikaruses jäävad edaspidi ilmselt valdavalt ära, jäävad vaid kiiremad tiirud trammi ja metrooga. No ja ma võiksin jätkata, sest siin on tõesti mõnus, aga põhiline on tegelikult see, et ma olen roosa ja rõõmus ja rahul ja ISEENDA PEREMEES. Episoodiliselt käib seoses selle uue koduga peal ka tunne, et on ju nii mõnus ja traalivaali ja ehk pikendaks oma siinviibimist veel nädalakese võrra, aga no esialgu ma väga intensiivselt selle mõtte kallal ei punnita.

Päris lõbus oli episood mehikesega, kes käis korterit üle andmas. Esiteks osutas ta ka igale viimasele ukselingile, et me ikka teaksime, et selle me nüüd saame ja selle tahab ta määramata aja pärast tagasi saada. Teiseks oli ta nii õnnelik meile sisehoovi näidates ja vadistades, kuidas siin on vaikne ja kuidas siin saab lapsekäruga hängida. No nagu püha lihtsameelsust küll, kas ta TÕESTI arvab, et me hakkame siin kööktoas koos imikuga elama ja et nagu KUS me teda sellisel juhul siis hoiame - hm, sahtlis?, prügikasti kõrval?, vannis äkki? No midaiganes, naeratasime kohtlaselt ja noogutasime ja patsutasime kõhtu.

Üleüldse on veider saada neid raseduse teemalisi vihjeid/eeliseid/kommentaare. Mitte et neid nüüd pidevalt taevast sajaks ja ma ise olen muidugi täiesti veendunud, et mantliga pole MIDAGI aru saada aga ju siis natuke ikka on, sest trammis ja metrotsis olen saanud istuma ja näiteks mingi mustlasemutt kasutas seda häbitult ära väikese toetuse lunimiseks. Muidu ma siin neile kerjustele midagi ei anna, sest enamasti näevad nad kas kahtlaselt head või siis liiga hirmsad välja, aga kuna mustlane lubas, et tuleb ilus beebi, siis tundus kohatu ja alatu teha nägu, et ei, räägi mis sa räägid, forinteid siiski ei saa. Eriti kuna ma just olin neid omajagu Gibonile pihku pistnud, et ta mulle erinevaid tooteid ostaks. Vot nii.

Huumor on muidugi see, et meil on kell alles kolmveerand üheksa hommikul ja ma olen juba tunnikese üleval nagu vana rähn. Ühtlasi ka veidi segaduses, et mida nüüd oma suure vabadusega ka peale hakata. Plaanis on ilmselt mitmeid meeleheitel koduperenaise asju sest põnevused ja kultuur algavad siiski hetkel, mil härral lõppeb emakate väljalõikumise kirgastav töö. Enne alustamine oleks siiski puhas sohk. Niiet tõenäoliselt pesupesemist alga! Õnneks läks päike ka kusagile määramatusesse ära, niiet liiga suurt süümet toas olemise osas ka pole.

Saadan kirgliseid tervitusi!

Budapest, 11. páev.

Nonii... kui nóudlust on, siis peab óigluse móttes olema ka pakkumist. Tasakaal, tasakaal. Eks vaatame siis, mis válja tuleb. See on tore arvuti, vága sóbralikult klóbisevate klahvidega. Kóik tundub vóimalik.

Siiani olen elanud G. tádi majas Budapesti áárelinnas. Kesklinna jóudmine on umbes tunnine teekond bussi- ja metroosóitu, mis pole iseenesest probleem, sest seniajani on aknast válja vaatamine veel huvitav. Niiet ma pole intelligendináru kombel raamatut kotti toppinud, et mitte oma úúrikest elu lihtsalt maha istuda. Lihtsalt istun ja teen táhelepanekuid.

Naljakas on móelda, et nii enam-váhem vaid juhuse ja vóibolla ka veidikese saatuse ettemááratuse lábi olen ma úhtákki seotud mingi koha ja inimestega, mis ja kes ilma selle elu vingerpussita seal ITKH Naistekliinikus mulle suure tóenáosusega poleks kunagi hakanud huvi pakkuma ega oluliselt korda minema. Ja núúd úhtákki olen ma siin ja karta on, et tulen veel palju kordi tagasi. Et minu lastel hakkavad olema málestused sellest maast ja sugulastest siin ja et úhel mústilisel páeval kusagil tulevikus on mu kesises keeltepagasis ákki isegi ungari keel. Úsna veider tundub mulle see váljavaade. Veider aga humoorikas. Sugugi mitte paha igal juhul. Ja no kindlasti oleksin vóinud lópetada veel veidramas olukorras. Ja mitte et ma selle kóige úle núúd vága vaevatult juurdleksin pidevalt aga mónikord tuleb lihtsalt peale naljakas tunne, et mida pórgut ma siin kúll teen. Ja et meie váike tripp Marinaga siia eelmisel kevadel oli justkui úks peotáis vihjeid ja ettekuulutusi. Nojah, aitab diipimisest.

No igatahes see akvaariumielu siin linna servas lóppeb eeldatavasti úsna pea. Suure tóenáosusega esmaspáeval. Hárra, preili ja náhtamatu beebi kolivad elama kesklinna Likőőri tánavale. Ma oleksin valinud Mohhiito allee kui keegi oleks valikuid andnud aga ega mul selle Liksi póigi vastu ka midagi pole. Tegemist on mústilise korteriga peaagu mústilises kohas, mida kaart ei náita ja naabertánavas elavad vanamutid ei tea. Lisaks on see pórsas kotis, sest kuigi ma kandsin úsna priske summa úsna mústilise panga veel mústilisemale arvenumbrile, et kaucio oleks ometigi makstud, siis pole me seda kohta, mille eest me nii lahkesti oleme valmis plekkima, veel oma ihusilmaga náinudki. Úsna meie moodi bisinis, peab útlema. Súgavas vastuolus minu ehedama olemusega, seda muidugi ka, aga viimasel ajal ma lihtsalt ei viitsi rabeleda. Pigem stiilis "ah et vannituppa lambid esimesest valgustipoest, kuhu jala tóstsin - okei! Ja et kőőgilamp kórgusele, mis tundub óige elektrikule aga mitte mulle, sest mind ennast pole asjadel kiivalt silma peal hoidmas - muidugi! Ja et las tuleb see ilusate silmadega ehituspoiss ja tuunib minu kodu justtápselt nii, kuidas temale meeldib, ainsa tingimusega - et oleks ilus (mida iganes see vóiks úhe vóhivóóra ehituspoisu jaoks ka táhendada) - no nagu ofkoors mai hoors! Ja et eks kolime siis sinna korterisse, mida me pole náinud, sest noh nagu tóesti, see justkui tundub óige ja lóppudelópuks on siin siiski liiga palju tolmu, máratsevad kilpkonnad akvaariumis, umbkeelsed sugulased ja liiga intensiivne parasiteerimise tunne". Mul on kohati tóepoolest úkskóik. Las móni kórgem vóim vótab vahelduseks vastutuse. Mina lihtsalt istun ja heegeldan ja ei mótle sellele kóigele rohkem kui veidi.

Ja no olgem ausad, siin on omal kombel ka vága tore. Aga mulle on nii vastukarva elada kellegi teise majas ja súúa tema toitu ja pissida tema kempsus justkui ma peaksingi siin olema ja justkui tema peakski mind siia tahtma. Mina ju pole tema sugulane. Mul on kogu aeg selline varvaste peal ja náost punane tunne, eriti kui olen siin úksi ja G. on tőől. Oleks meie keelebarjáár veidi váiksem kui hiina múúr, siis ehk polekski hullu ja ma ostaksin ennast válja lobisemise ja enese abiks pakkumise ja seltsis telku vaatamisega aga kui ma seda teha ei saa, siis ma tunnen ennast halvasti. Nagu inimene, kes ei oska olla. Ja kuigi hooti tekib tunne, et oh, siin pole ju viga midagi ja mis need kolm ja pool nádalat veel ára ei ole, siis sellisel hommikul nagu tána, muutub tahtmine olla jálle enda, oma ruumi ja oma aja, oma kúlmkapi ja vannitoa peremees, váljakannatamtult suureks. Ja seda kasvói úle ungari sugulaste murtud súdamete.

Hásti. On tulnud aeg tuulutada oma vaalakeret. Járgmise korrani, musid!

Mariella

Jõulud on lisanud vormi ja väge. Vormi nii sõna otseses kui poeetilisemas mõttes. Väge siiski pigem AINULT luulelises dimensioonis. Füüsilist jõudu äi pole juurde tulnud. Mõtteid on tekkinud. Igasuguseid ja erinevaid ja mitmekülgseid. Noh, mitte neid, et põrutan nüüd välismaale ja hakkan heaks ja tegelikult olete kõik NII nummid. Nagu vaevalt, eks :) Pigem haun pimedal ajal rohkem tigepahuraid ja eraklikke plaane. Ma pole üldse mingi helge inimene, kui selle üle nüüd pikemalt arutleda, aga kes seda viitsiks.

Alustuseks mõtlesin, et mismoodi ma ÜLDSE edasi blogin. Et kas jahungi ainult ümbernurga ja mulliliselt või lajataks episooditi siiski labidaga piki vahtimist ka. Et nimed ja näod ja nii. Sest põhimõtteliselt ma ju võin, eks. Kas ma tahan? Kas teie TAHATE? On see ikka seaduslik? Igatahes blogiksin siis kindlasti palju rohkem, selle peale võime nüüd küll kõik ühe kuivatatud ploomi võtta. Noh - ei ole veel otsustatud seda asja. Struktuurides on jõud ehk kallutatud selles suunas, et kasutame edaspidi eesnimesid ja oleme konkreetsemad. Hm, teeme proovi?

Illustratiivne ja otseloomulikult traagiline näide:

Ma vihkan "seeriakohtinguid"! Need ajavad mind sõnaotseses mõttes öökima. JUHUL, kui mind kohtingule paluv sõber oleks Miljonärist Bisnismän, siis palunväga. Ma saan kenasti aru sellest, et sõber Miljonärist Bisnismänil tuleb minuga kohtumise kokku leppimiseks avada oma überfäänsi händielektroonikkändinõutbuk ja leida seal kusagil minu jaoks üks vaba kakstundi, sest ülejäänud aja teenib ta neid MILJONEID, mille pärast teda armastatakse. AGA. Mul ei ole ühtegi miljonärist sõpra. Mul on ainult sõpru, kes arvavad, et on normaalne pressida kedagi kusagile GRAAFIKUSSE. Et hei, läheme kohvile, nomis, läheme napsule, läheme puhvetisse, mul on sinu jaoks poolteist tundi, ja viimased kakskümmend minutit sellest ma lepin uue deidi täpsemat toimumiskohta kokku aga mis siis sellest eks. Nagu sivuplee ja mine kukele! Aga spontaansus? Aga mis saab siis, kui meil on tõepoolest LÕBUS, kui me tahame võtta veel ühe dringi ja minna pikale jalutuskäigule hotdoogide ja kakaoga ja rääkida üksteisele peale pealiskaudse klatši ja keelesügamise ka pärisasju? Ah et me ei saa? Sest ma olen ju üks neist neljast, kellega kohtumise sa TINGIMATA pead oma päeva pressima? Aaaa...erm...siis ma ei tule. Mina tahan olla kaaslane mitte koha- ja ajatäide ja punane täpike märkmikus - et nääääeeee, kaks nädalat tagasi teisipäeval me ju nägime, nii ruttu küll uuesti ei saa, eieiei, kle nagu tõesti, mul oli lihtsalt vaja kedagi vigurdama mu pastataldriku kõrvale, ma ei tahagi enamat kui lühiülevaadet su elu tähtsündmustest (mees, suhted mehega, laps?, korter?, töö, erm....kõik?) olitore, tsaupakaa. Mkm. Ma pole nõus. Ma pole nõus. Sellepärast ei meeldi mulle Maarjaga kokku saada. Sellepärast ei meeldinud mulle Tarmo eilne pakkumine. Ma lihtsalt ei söö seda sorti suhtlust enam. Klimpidega tatrapuder.

Nii. Läbi selle PROOVI (kaks nime - eksnäis, midagi ei juhtu nagunii) pressis päevavalgele järgmine mõte - parem on veeta oma vaba aega inimestega, kes täidavad sind positiivsete emotsioonidega. Pervert minus tahab muidugi alati minna kohtumisele nõdrameelseteks muutunutega, lihtsalt et kõditada ennast üleoleku suure ja enivei halba õnne toova paabulinnusulega. Hiljem saab sedasama sulekest kenasti kasutada antiiksel kombel söömaajajärgseks (ja üha sagedamini ka söögipausiaegseks) öökimiseks. Tuled tulema küll tundega et VIST oled siiski normaalsem (???), aga õnnelikumaks see sind ka ei tee. Kena inimese muutumine ilgeks ahelsuitsetajast egotsentrikuks või tülpinuks silmajõllitajaks, kellel on sulle öelda ainult sarkastilisi etteheiteid, on liiga vänge tripp isegi kodus lössinarritatud enesehinnanguga iseendale. Õeh.

Siis oli muidugi veel mõtteid, aga kohe kõike ei saa. Pealegi uusaastalubaduste aeg pole veel käes.

Lumi, palun saja nüüd alla.

But Mariella just crossed her arms

As she walked up the stairs

And she went into her bedroom

And she sat on her bed

And she looked in the mirror

And she thought to herself

"If I wanna play, I can play with me

If I wanna think, I'll think in my head"

like it`s nineteen ninety nine

Nagu sivuplee! Ja vulevukuseeavekmukaasessuaa! Ja parlevuu ja ponnsuur ja buenos aires. Mis tuleb kõlaritest? Kõlaritest tuleb Prince 1999. Suus on juustupihv. Viimase kuue tunni jooksul jõime Mariaga rohkem alkohole kui ma sellest naisest eales oleks uskunud, mis muidugi suurendas minu usku mitmekordseks ja maksimiseeris (on olemas siuke sõna või?) usku, et ma selle pihvi peatselt jälle välja oksendan. Aga sellest hoolimata on kena olla.

Plaanisime ka suure Kuuba-teemalise peo. Mis muidugi tõenäoliselt jääb ära, sest enamus unistuste nimekirjast on kas Edgariga Hundisilmal või hooravad kusagil uute (aga vbla ka vanade) pruutidega. Või lähevad lihtsalt teisele peole, kuna minu ja Marina metsik Kuuba-pidu rohke rummi ja sadade paksude kuuba naiste higistel reitel rullitud sigaritega tundub olema feik väljamõeldis ja veidrate naiste plaan. Nad eksivad. Ja pidu tuleb nagunii.

Vbla oleks parem blogida kainena?

Mõned küsimused: kas Triin ja Meelis on lahus?

Kas Grinch tõesti varastas jõulud?

Kaks ibuprofeeni või üks?

Kas karjased kartsid tõesti ÜLIväga või siiski VEIDI vähem?

Kumb on normaalsem - kas mina, kes ma olen arst ja käskisin 4-aastasel oma sõrmed kokku lugeda (eriline hobi tõesti) või 4-aastane, kes küsis, et kas hiinlastel on ka kümme sõrme ja vastusele jah vastas küsimusega - aga kas neil on ka INIMESE sõrmed?

Kuuba pidu tuleb äge.