Budapest, 16. päev

No hästi-hästi, tuli üks, tuleb ka teine. Vedasin siin seanahka ja kõõlusin ainult orkutis, et ometi juba juhtuks ära see meie kauaoodatud kolimine. Et oleks ometi uudiseid ja nii. Sest kuigi võõras maa ja inimesed ja KÕIK, siis sellegipoolest pole teps mitte iga päev uudisväärtusega. Eilne tõenäoliselt on, sest transporteerusime lõpuks oma uude apartementi Licköri utcal, kus Budapesti kinnisvarahaid üürivad lahkesti välja tervet majatäit kortereid. Meie omas elas enne üks eesti tüdruk Kirsi, kes eile hommikul ohete saatel tagasi kodumaale miinus kümne juurde siirdus. Meie saime joonelt tema kodukese endale ja suures osas tõenäoliselt tänu sellele, et vaikisime kiivalt oma siinviibimise edasise kestuse teemadel. Maakleripoiss väidetavalt ka ei küsinud midagi ja nii me siis vastastikku lollitasime üksteist. Kuigi ega tea ka - majanduskriis möllab ka siin ja kaks kuud üürnikke on ehk ikka parem kui üldse mitte üürinikke. No ja LOODETAVASTI Gibonit kinni ei pisteta, kui ta läheb tripinaeratusega ütlema, et khm, märtsiga meie üüriperiood justkui lõppebki.

Igatahes. Apartement pole eriti suur, rohkem nagu kuut. Või no hästi-hästi, köögiga hotellituba. Aga sellises olen mina isiklikult oma elus juba ka pikemaid perioode viibinud, mistõttu see mind oluliselt ei kõiguta. Peamised plussid on see, et Kirsi oli siin esimene elanik, mistõttu ei pea kusagilt kapinurkadest teiste inimeste juustu maha nühkima; kuigi ümberringi päris mitmes kohas kaarutavad kraanad ja käib kohutav ehitamine, on meie RÕDU väga numpsiku vaikse sisehoovi poole ja mulle kui vanale perverdile on vaatamiseks välja pandud vaade paljudesse akendesse; jõgi ja kesklinn on siinsamas niiet toredad bussisõidud sinises Ikaruses jäävad edaspidi ilmselt valdavalt ära, jäävad vaid kiiremad tiirud trammi ja metrooga. No ja ma võiksin jätkata, sest siin on tõesti mõnus, aga põhiline on tegelikult see, et ma olen roosa ja rõõmus ja rahul ja ISEENDA PEREMEES. Episoodiliselt käib seoses selle uue koduga peal ka tunne, et on ju nii mõnus ja traalivaali ja ehk pikendaks oma siinviibimist veel nädalakese võrra, aga no esialgu ma väga intensiivselt selle mõtte kallal ei punnita.

Päris lõbus oli episood mehikesega, kes käis korterit üle andmas. Esiteks osutas ta ka igale viimasele ukselingile, et me ikka teaksime, et selle me nüüd saame ja selle tahab ta määramata aja pärast tagasi saada. Teiseks oli ta nii õnnelik meile sisehoovi näidates ja vadistades, kuidas siin on vaikne ja kuidas siin saab lapsekäruga hängida. No nagu püha lihtsameelsust küll, kas ta TÕESTI arvab, et me hakkame siin kööktoas koos imikuga elama ja et nagu KUS me teda sellisel juhul siis hoiame - hm, sahtlis?, prügikasti kõrval?, vannis äkki? No midaiganes, naeratasime kohtlaselt ja noogutasime ja patsutasime kõhtu.

Üleüldse on veider saada neid raseduse teemalisi vihjeid/eeliseid/kommentaare. Mitte et neid nüüd pidevalt taevast sajaks ja ma ise olen muidugi täiesti veendunud, et mantliga pole MIDAGI aru saada aga ju siis natuke ikka on, sest trammis ja metrotsis olen saanud istuma ja näiteks mingi mustlasemutt kasutas seda häbitult ära väikese toetuse lunimiseks. Muidu ma siin neile kerjustele midagi ei anna, sest enamasti näevad nad kas kahtlaselt head või siis liiga hirmsad välja, aga kuna mustlane lubas, et tuleb ilus beebi, siis tundus kohatu ja alatu teha nägu, et ei, räägi mis sa räägid, forinteid siiski ei saa. Eriti kuna ma just olin neid omajagu Gibonile pihku pistnud, et ta mulle erinevaid tooteid ostaks. Vot nii.

Huumor on muidugi see, et meil on kell alles kolmveerand üheksa hommikul ja ma olen juba tunnikese üleval nagu vana rähn. Ühtlasi ka veidi segaduses, et mida nüüd oma suure vabadusega ka peale hakata. Plaanis on ilmselt mitmeid meeleheitel koduperenaise asju sest põnevused ja kultuur algavad siiski hetkel, mil härral lõppeb emakate väljalõikumise kirgastav töö. Enne alustamine oleks siiski puhas sohk. Niiet tõenäoliselt pesupesemist alga! Õnneks läks päike ka kusagile määramatusesse ära, niiet liiga suurt süümet toas olemise osas ka pole.

Saadan kirgliseid tervitusi!