Budapest, 11. páev.

Nonii... kui nóudlust on, siis peab óigluse móttes olema ka pakkumist. Tasakaal, tasakaal. Eks vaatame siis, mis válja tuleb. See on tore arvuti, vága sóbralikult klóbisevate klahvidega. Kóik tundub vóimalik.

Siiani olen elanud G. tádi majas Budapesti áárelinnas. Kesklinna jóudmine on umbes tunnine teekond bussi- ja metroosóitu, mis pole iseenesest probleem, sest seniajani on aknast válja vaatamine veel huvitav. Niiet ma pole intelligendináru kombel raamatut kotti toppinud, et mitte oma úúrikest elu lihtsalt maha istuda. Lihtsalt istun ja teen táhelepanekuid.

Naljakas on móelda, et nii enam-váhem vaid juhuse ja vóibolla ka veidikese saatuse ettemááratuse lábi olen ma úhtákki seotud mingi koha ja inimestega, mis ja kes ilma selle elu vingerpussita seal ITKH Naistekliinikus mulle suure tóenáosusega poleks kunagi hakanud huvi pakkuma ega oluliselt korda minema. Ja núúd úhtákki olen ma siin ja karta on, et tulen veel palju kordi tagasi. Et minu lastel hakkavad olema málestused sellest maast ja sugulastest siin ja et úhel mústilisel páeval kusagil tulevikus on mu kesises keeltepagasis ákki isegi ungari keel. Úsna veider tundub mulle see váljavaade. Veider aga humoorikas. Sugugi mitte paha igal juhul. Ja no kindlasti oleksin vóinud lópetada veel veidramas olukorras. Ja mitte et ma selle kóige úle núúd vága vaevatult juurdleksin pidevalt aga mónikord tuleb lihtsalt peale naljakas tunne, et mida pórgut ma siin kúll teen. Ja et meie váike tripp Marinaga siia eelmisel kevadel oli justkui úks peotáis vihjeid ja ettekuulutusi. Nojah, aitab diipimisest.

No igatahes see akvaariumielu siin linna servas lóppeb eeldatavasti úsna pea. Suure tóenáosusega esmaspáeval. Hárra, preili ja náhtamatu beebi kolivad elama kesklinna Likőőri tánavale. Ma oleksin valinud Mohhiito allee kui keegi oleks valikuid andnud aga ega mul selle Liksi póigi vastu ka midagi pole. Tegemist on mústilise korteriga peaagu mústilises kohas, mida kaart ei náita ja naabertánavas elavad vanamutid ei tea. Lisaks on see pórsas kotis, sest kuigi ma kandsin úsna priske summa úsna mústilise panga veel mústilisemale arvenumbrile, et kaucio oleks ometigi makstud, siis pole me seda kohta, mille eest me nii lahkesti oleme valmis plekkima, veel oma ihusilmaga náinudki. Úsna meie moodi bisinis, peab útlema. Súgavas vastuolus minu ehedama olemusega, seda muidugi ka, aga viimasel ajal ma lihtsalt ei viitsi rabeleda. Pigem stiilis "ah et vannituppa lambid esimesest valgustipoest, kuhu jala tóstsin - okei! Ja et kőőgilamp kórgusele, mis tundub óige elektrikule aga mitte mulle, sest mind ennast pole asjadel kiivalt silma peal hoidmas - muidugi! Ja et las tuleb see ilusate silmadega ehituspoiss ja tuunib minu kodu justtápselt nii, kuidas temale meeldib, ainsa tingimusega - et oleks ilus (mida iganes see vóiks úhe vóhivóóra ehituspoisu jaoks ka táhendada) - no nagu ofkoors mai hoors! Ja et eks kolime siis sinna korterisse, mida me pole náinud, sest noh nagu tóesti, see justkui tundub óige ja lóppudelópuks on siin siiski liiga palju tolmu, máratsevad kilpkonnad akvaariumis, umbkeelsed sugulased ja liiga intensiivne parasiteerimise tunne". Mul on kohati tóepoolest úkskóik. Las móni kórgem vóim vótab vahelduseks vastutuse. Mina lihtsalt istun ja heegeldan ja ei mótle sellele kóigele rohkem kui veidi.

Ja no olgem ausad, siin on omal kombel ka vága tore. Aga mulle on nii vastukarva elada kellegi teise majas ja súúa tema toitu ja pissida tema kempsus justkui ma peaksingi siin olema ja justkui tema peakski mind siia tahtma. Mina ju pole tema sugulane. Mul on kogu aeg selline varvaste peal ja náost punane tunne, eriti kui olen siin úksi ja G. on tőől. Oleks meie keelebarjáár veidi váiksem kui hiina múúr, siis ehk polekski hullu ja ma ostaksin ennast válja lobisemise ja enese abiks pakkumise ja seltsis telku vaatamisega aga kui ma seda teha ei saa, siis ma tunnen ennast halvasti. Nagu inimene, kes ei oska olla. Ja kuigi hooti tekib tunne, et oh, siin pole ju viga midagi ja mis need kolm ja pool nádalat veel ára ei ole, siis sellisel hommikul nagu tána, muutub tahtmine olla jálle enda, oma ruumi ja oma aja, oma kúlmkapi ja vannitoa peremees, váljakannatamtult suureks. Ja seda kasvói úle ungari sugulaste murtud súdamete.

Hásti. On tulnud aeg tuulutada oma vaalakeret. Járgmise korrani, musid!