Rämps.

Õhtuks olen ma täielik rämps. Ükskõik kui suurejoonelised on minu plaanid selleks pühaks ajaks peale Väikese Puugi unemaale rändamist - tegelikkuses realiseerub neid heal juhul kümnendik. Sest Rämpsnaine rohkem ei jõua. No hästi, tõenäoliselt ma pingutan siiralt, et täidetud saaks ettenähtud telkuvaatamise ja ohjeldamatu erinevate sodide vohmimise plaan, aga need asjad, mida ma peaks...no nagu tõepoolest PEAKS tegema...neid ma tegelikult enamasti ikkagi ei jaksa teha. Täna pidin iseennast kõrvadest vannituppa lohistama, et pea kuidagi pestud saaks (ka isiklik hügieen võib nõuda PINGUTUST), aga peale seda on järgnenud täiesti surnud aeg koos rässakate võileibade, papimaitselise jäätise ja äkoording tu dzimiga, mis on üks maailma tobedamaid sarju nagu ÜLDSE. Ja tegelikult on homme üks koosolek. KOOSOLEK minu tühises majapidajanna/lasteaiakasvataja elus. Koosolek, mille tarbeks ma peaksin asju uurima natuke. Ehk ka märkmeid tegema. Ja no kõik on tegemata. Ja mina ei tea kes selles süüdi on nüüd siis. Laps??? Minu olematu selgroog??? Laiskus va tolmune sõber??? Ähhh...
Ja mida kuradit ma siis niiväga teinud olen, küsite teie. Ei midagi, ausalt ei midagi. Ei midagi e-ri-list. Koduse moori toimetusi. Igapäevaseid asju. Peamiselt sehkendanud tühja ilmselt. Aga rämpsuks muutusin ikka.