Müsteerium ja mõnda.

Mu blog tüütab juba mind ennast ka. Tuleb see purjuspäine kõrgelennuline praalimine siin ära lõpetada ja keskenduda lihtsakoelisematele ja maisematele asjadele. Mis omakorda võib muidugi tähendada ka mõningast totaalset eetrivaikust, sest ega mul kaine peaga pole nagunii mingeid emotsioone, mida väljendada. Lisaks sellele, et on kevad ja ma tundun endale peeglist inetum kui eales varem, mis muidugi on iga-aastane traagika ja kompenseerub kui ÜLDSE siis EHK ohjeldamatu ostlemisega, on mul peal ka tappev energiapuudus. Parema meelega röötsutaksin kusagil peegliteta ruumis ja imeksin kõrrest vedelat karamellijäätist tilga (või siis poole liitri) rummiga. Ja laseksin kogu ülejäänud maailmal oma olemasolu täiesti unustada. Kahjuks olen ma nii vajalik ja oluline ja TÄHTIS, et seda ei võimaldata ja nii ma siis loivan ringi, juuksed värvimata, jalad karvased ja ülekilod puusadel. Inimene nagu igatahes!

Naine pole sellepärast põnev olla, et saab asju osta, nagu arvavad minu sõber Martha, pärlipüüdjatibid ja valgepead Virust. Ma ei tea kas naine olla tegelikult ÜLDSE on põnev. Aga kindel on see, et vahetevahel olen sunnitud juurdlema asjade üle, mille üle ma olen sunnitud juurdlema, kuna ma olen naine ja kuna mehed ei tule ilmselt selle pealegi, et selliste asjade üle juurelda kuna neil ei tule seda situatsiooni ettegi kuna nad on mehed. Kõigest. Phäh. Enivei. Hormoonid, HORMOONID panevad mind vahel pead murdma. Sest et miks on nii, et kui on sajaga sitt, siis käib ikka peast läbi mõte, et muidugimuidugi, kuskusKUS ma siis sel kuul omadega olen. Ja kui tundub, et sealmaal, siis on hea ja kindel mõelda, et tegelikult olen ma kena, tegelikult ma olen kondentspiimaingel, lihtsalt kogu mu tsükkel on selles punktis, kus LOODUS ise teeb must ruigava sea ja räuskava bitchi. Ja just ja AINULT sellepärast olen ma muidugi ka mitu kilo raskem, mu nägu on kärnas ja ma söön kogu aeg valimatult viinereid, heeringat ja moosisaiu. Ja nädala pärast või nii olen ma muidugimuidugi ainult LOODUSE vingerpusside pärast nii kiimas, et isegi lastehaigla mannetud mehed ajavad mul silmad kilama. Päthetik.

Kohati poeb siiski kahtlus hinge. Et kas tegelikult oli see ka nii ette nähtud, et ma saan nii umbes iga kahe nädala tagant nii umbes sama pikaks ajaks vastutustkoorma omaenese ebaproportsionaalselt laiadelt õlgadelt maha veeretada ja öelda igale krigisejale läbi hammaste - mul on PMS. Ja seejärel - nagu HALLOO, ma pritsin verd, MIDA sa tahad minust nagu AHH???

Ma ei tea veel vastust. Või nagu me haiglas ütleme - vastused on töös.