Mulle ei meeldi mehed. Eranditega muidugi. Aga mingi hulk neist lihtsalt EI meeldi mulle. Ilmselt on rõvedaid mehi umbes samapalju nagu ilgeid naisigi ja nii pole see siin mingi harvaseksitatud ja elus pettunud tädi vihakilje et "Huihuimehedonseadhuiptüi!", pigem lihtsalt üks möire vastu tumedat taevast Paide linna kohal.
Müstilisel kombel lävin ma siiski suure hulga nende eemaletõukavatega. Neid on mu MSN-is ja aeg-ajal vilgatab mõni aken lahti ja ma pean kuulama spermaiginat. Moraliseerivaid kõhupatsutusi kusagilt õllapudeli tagant. Ka läbi arvuti ajab see mind endast täiesti välja. Üks sellistest vestlustest on mul hetkel käsil ja ma ei lõpeta seda. Masohhist? Ilmselgelt. Justkui MINU jutt neile karvavõrdki korda läheks. Neid on mu telefonis. Vahel saan ma neilt sõnumeid. Siis, kui nende pruudid on selja keeranud ja neile tuleb meelde üks või teine episood ühest või teisest vanast ajast. Nende MSN-i aknad ei avane järgmisel päeval. Ma kuulen nende kohta lugusid. Kohtan neid erinevate kodudes. Kuulan nende MÕTTEID. Versioone asjadest. Neid on igal pool! Ja mõnikord on mul kusagilt mingi nurk maas ja neil õnnestub mind sealt nii kuradi valusasti kraapida.
Iga selline kord ma loodan südamest, et sünnitan terve jalgpallimeeskonna. Ja kui neist pole võimalik inimesi kasvatada, siis kasvatan ma neist vähemalt normaalsed mehed.
Sellepärast ma hindan nii väga situatsioone, kus saan olla koos täiesti ÕIGETE inimestega. Kus ma ei pea kellegi nõmedust kannatama. See muudab mind neis ÕNNISTATUD situatsioonides siiski ka servast VEIDI hüsteeriliseks, aga kõike head ka ei saa :)
Fakk, vahel mulle käivad inimesed nii pinda. Ja vahel ma lihtsalt ei SUUDA kuulata põhjendusi, kuidas kõik nõmedused on tegelikult õiged teod, peab lihtsalt tausta teadma. ILMSELT nii ongi, aga ma kurat ei viitsi seda põhjendamist kuulata. Kas ei saa nii elada, et ei pea koguaeg SELETAMA midagi kellelegi. On inimesi, kes mõistavad üksteist ilma selleta. Ja ma tahan rohkem SELLISED tunda. Moožna?
No comments:
Post a Comment