mhiv.

Saabusin ja segasin. Päeva esimese, AGA MITTE LAHJA, zinndoonigu. Urjauhh. Ema kindlasti riidleks, aga isa segaks endale teise samasuguse ja siis me veedaksime kvaliteetaega. Ma tean teda küll.

Kui ma peaksin ükskord ära surema, mis on vähetõenäoline, aga olukord võib siiski niimoodi kujuneda, siis pärandus, mille tahaksin planeedi elanikele jätta, oleks igikestev teadmine - dokumendil tuleb MÕLEMAD servad ära joondada. Sellega võiks kaasas käia ka klausel - inimene, kes seda elementaarset viisakust, mida tuleb lugeja silmadele IGAL juhul osutada, peale kahte selleteemalist märkust teadmiseks ei võta ja igapäevapraktikas EI rakenda, kuulub vastuvaidlematule seina äärde panekule. Mis järgneb, seda teate isegi.

Vahel on mul justkui meeldetuletust vaja. Et loodus oli enne mind ja oli kunagi minu vaarvaarema loomulik keskkond, mida too ka tõenäoliselt arrrrmastas. Ja et vihm pole kusi ja tolm kuivanud sitt. Kuigi VÕIB olla. Vahel ma tulen koju (nii nagu täna) või lähen linna või kuhuiganes. Noh ma olen teel, teel punkti iks ja seda väliskeskkonnas. Ja siis hakkab sadama. Minu puhul tüüpiliselt olen ma ebasobivalt riides ja ALATI on esimene reaktsioon üks suur manamonoloog mu sees. Õlad lähevad kohe krampi ja täismäng. Vihm on ju mõnus. Seda konkreetset vihma olen ma oodanud juba nädalaid piki- ja kississilmi. Ja kui ta ükskord tuleb, alustan ma metsikute preeriahobuste kapakut läbi vanalinna, et saaks ainult rutem koju. Kuhu jääb looduslaps minus, kes aeglustaks sammu, kõigutaks ennast ehk veidike ja püüaks keele peale ülemist vett. Ma ei tea. Aga ma tahaksin, et mulle meenuks, et ma armastan vihma SIIS, kui vihma sajab. Mitte pärast. Mitte nüüd.