hmh.

Üleolevad ja ükskõiksed sõnad võivad rikkuda su õhtu. Hapud tervitused hommiku. Vahel ma tahaksin olla kivist - kõva ja külm. Niiet kõik need ilmed ja muiged ja mühatused, mis mulle muidu NII hinge lähevad (mõnda kannan enesega ja LIIALDUSTETA siiski aastaid), veereksid kõrinal lihtsalt mööda mu karedat külge alla. Teiste sisse ju ei näe. Võibolla ei käinudki selle ükskõikse noogutusega minu esmaspäevahommikuselt reipale terele kaasas midagi enamat...lihtsalt tüdimus üleüldiselt. Aga seda ei tea ju.

Jah, ma pigem siiski oleksin kivist. Ainult siis kui pika päeva päike on mu peale muudkui paistnud ja paistnud, SIIS ma läheksin soojaks. Ja oleksin soe ka siis, kui päike on juba ammu loojas.

Küll see vihm teeb mind ikka poeetiliseks, raip.