vittu küll.

Täiskasvanu olemine on vahel maailma kõige lohutamatum amet. Mõnikord lausa hommikust saati. Alustuseks ärkad juba kell kolm öösel, kondid haiged ja hingamine kibe, masendava teadmisega, et kui hommikul just neljakümnest palavikku pole, siis tuleb tööle minna. Tõused siis kell kuus viisteist tundes ennast kui vana kalts ja pead leppima faktiga, et keegi ei hooli sellest. Veelvähem, keegi isegi ei kuula su hädaviginaid, sest ainus elusolend on tekihunnikus ja nohiseb. Enam ei ole ema, kelle juurde viginaga minna, et on niii pahaaaa ja minna ei tahaaaaa ja naguniiii on ainult niiiiii väheeeee tundeee. Mkm. Hoopis jood oma viieliitrise kruusitäie meega teed ära, viskad pool kohupiimakreemi vihaga prügikasti, neelad ühe neljasajase ibuka, et natukenegi olemist oleks ja lükkad põsed neo-angini täis nagu näljasel hamstril. Paned kõige koledamad saapad ja kõige soojema mantli - MIS SIIS, et on kuus plussi. Sina oled ju ikkagi haige. Lohistad ennast läbi mõttetu päeva, istud okset alla surudes valve üleandmisel, vantsid valvetuppa ja küsid muudkui et millal hakkas? ja kas kõht ka lahti on? ja kas perearste polegi siis olemas?...vaatad kõrvu, mida sa vaadata ei oska, katsud kõhtu, mida sa katsuda ei taha, vahepeal ootad põnevusega, et millal endal kõht lahti läheb ja naudid perversse mõnuga seda kuidas kopsupõletikus plikanatt sulle kurku köhatab...miks ei eks? Lõppeks on siiski jäänud väike lootus, et kodus on midagi head. Mõni inimene ehk. Kaks mandariini. Või veelparem - kaksteist. Soe tekk ja võimalus jaurata, kui pahaaaaa on. Aga näed...pole. On tühi külm tuba, hunnik eilseid pesemata nõusid ja sinu halb enesetunne koos VEEL SITEMA tujuga. Igatsetud mandakate asemel võtad lusikatäie pasteeti, istud keset põrandat maha ja löristad peatäie nutta.

Ma pole rahul.