Mariella

Jõulud on lisanud vormi ja väge. Vormi nii sõna otseses kui poeetilisemas mõttes. Väge siiski pigem AINULT luulelises dimensioonis. Füüsilist jõudu äi pole juurde tulnud. Mõtteid on tekkinud. Igasuguseid ja erinevaid ja mitmekülgseid. Noh, mitte neid, et põrutan nüüd välismaale ja hakkan heaks ja tegelikult olete kõik NII nummid. Nagu vaevalt, eks :) Pigem haun pimedal ajal rohkem tigepahuraid ja eraklikke plaane. Ma pole üldse mingi helge inimene, kui selle üle nüüd pikemalt arutleda, aga kes seda viitsiks.

Alustuseks mõtlesin, et mismoodi ma ÜLDSE edasi blogin. Et kas jahungi ainult ümbernurga ja mulliliselt või lajataks episooditi siiski labidaga piki vahtimist ka. Et nimed ja näod ja nii. Sest põhimõtteliselt ma ju võin, eks. Kas ma tahan? Kas teie TAHATE? On see ikka seaduslik? Igatahes blogiksin siis kindlasti palju rohkem, selle peale võime nüüd küll kõik ühe kuivatatud ploomi võtta. Noh - ei ole veel otsustatud seda asja. Struktuurides on jõud ehk kallutatud selles suunas, et kasutame edaspidi eesnimesid ja oleme konkreetsemad. Hm, teeme proovi?

Illustratiivne ja otseloomulikult traagiline näide:

Ma vihkan "seeriakohtinguid"! Need ajavad mind sõnaotseses mõttes öökima. JUHUL, kui mind kohtingule paluv sõber oleks Miljonärist Bisnismän, siis palunväga. Ma saan kenasti aru sellest, et sõber Miljonärist Bisnismänil tuleb minuga kohtumise kokku leppimiseks avada oma überfäänsi händielektroonikkändinõutbuk ja leida seal kusagil minu jaoks üks vaba kakstundi, sest ülejäänud aja teenib ta neid MILJONEID, mille pärast teda armastatakse. AGA. Mul ei ole ühtegi miljonärist sõpra. Mul on ainult sõpru, kes arvavad, et on normaalne pressida kedagi kusagile GRAAFIKUSSE. Et hei, läheme kohvile, nomis, läheme napsule, läheme puhvetisse, mul on sinu jaoks poolteist tundi, ja viimased kakskümmend minutit sellest ma lepin uue deidi täpsemat toimumiskohta kokku aga mis siis sellest eks. Nagu sivuplee ja mine kukele! Aga spontaansus? Aga mis saab siis, kui meil on tõepoolest LÕBUS, kui me tahame võtta veel ühe dringi ja minna pikale jalutuskäigule hotdoogide ja kakaoga ja rääkida üksteisele peale pealiskaudse klatši ja keelesügamise ka pärisasju? Ah et me ei saa? Sest ma olen ju üks neist neljast, kellega kohtumise sa TINGIMATA pead oma päeva pressima? Aaaa...erm...siis ma ei tule. Mina tahan olla kaaslane mitte koha- ja ajatäide ja punane täpike märkmikus - et nääääeeee, kaks nädalat tagasi teisipäeval me ju nägime, nii ruttu küll uuesti ei saa, eieiei, kle nagu tõesti, mul oli lihtsalt vaja kedagi vigurdama mu pastataldriku kõrvale, ma ei tahagi enamat kui lühiülevaadet su elu tähtsündmustest (mees, suhted mehega, laps?, korter?, töö, erm....kõik?) olitore, tsaupakaa. Mkm. Ma pole nõus. Ma pole nõus. Sellepärast ei meeldi mulle Maarjaga kokku saada. Sellepärast ei meeldinud mulle Tarmo eilne pakkumine. Ma lihtsalt ei söö seda sorti suhtlust enam. Klimpidega tatrapuder.

Nii. Läbi selle PROOVI (kaks nime - eksnäis, midagi ei juhtu nagunii) pressis päevavalgele järgmine mõte - parem on veeta oma vaba aega inimestega, kes täidavad sind positiivsete emotsioonidega. Pervert minus tahab muidugi alati minna kohtumisele nõdrameelseteks muutunutega, lihtsalt et kõditada ennast üleoleku suure ja enivei halba õnne toova paabulinnusulega. Hiljem saab sedasama sulekest kenasti kasutada antiiksel kombel söömaajajärgseks (ja üha sagedamini ka söögipausiaegseks) öökimiseks. Tuled tulema küll tundega et VIST oled siiski normaalsem (???), aga õnnelikumaks see sind ka ei tee. Kena inimese muutumine ilgeks ahelsuitsetajast egotsentrikuks või tülpinuks silmajõllitajaks, kellel on sulle öelda ainult sarkastilisi etteheiteid, on liiga vänge tripp isegi kodus lössinarritatud enesehinnanguga iseendale. Õeh.

Siis oli muidugi veel mõtteid, aga kohe kõike ei saa. Pealegi uusaastalubaduste aeg pole veel käes.

Lumi, palun saja nüüd alla.

But Mariella just crossed her arms

As she walked up the stairs

And she went into her bedroom

And she sat on her bed

And she looked in the mirror

And she thought to herself

"If I wanna play, I can play with me

If I wanna think, I'll think in my head"

like it`s nineteen ninety nine

Nagu sivuplee! Ja vulevukuseeavekmukaasessuaa! Ja parlevuu ja ponnsuur ja buenos aires. Mis tuleb kõlaritest? Kõlaritest tuleb Prince 1999. Suus on juustupihv. Viimase kuue tunni jooksul jõime Mariaga rohkem alkohole kui ma sellest naisest eales oleks uskunud, mis muidugi suurendas minu usku mitmekordseks ja maksimiseeris (on olemas siuke sõna või?) usku, et ma selle pihvi peatselt jälle välja oksendan. Aga sellest hoolimata on kena olla.

Plaanisime ka suure Kuuba-teemalise peo. Mis muidugi tõenäoliselt jääb ära, sest enamus unistuste nimekirjast on kas Edgariga Hundisilmal või hooravad kusagil uute (aga vbla ka vanade) pruutidega. Või lähevad lihtsalt teisele peole, kuna minu ja Marina metsik Kuuba-pidu rohke rummi ja sadade paksude kuuba naiste higistel reitel rullitud sigaritega tundub olema feik väljamõeldis ja veidrate naiste plaan. Nad eksivad. Ja pidu tuleb nagunii.

Vbla oleks parem blogida kainena?

Mõned küsimused: kas Triin ja Meelis on lahus?

Kas Grinch tõesti varastas jõulud?

Kaks ibuprofeeni või üks?

Kas karjased kartsid tõesti ÜLIväga või siiski VEIDI vähem?

Kumb on normaalsem - kas mina, kes ma olen arst ja käskisin 4-aastasel oma sõrmed kokku lugeda (eriline hobi tõesti) või 4-aastane, kes küsis, et kas hiinlastel on ka kümme sõrme ja vastusele jah vastas küsimusega - aga kas neil on ka INIMESE sõrmed?

Kuuba pidu tuleb äge.

dilemma

Haiguspäev vol 2. Patsiendi üldseisund on muutunud rahuldavast heaks, köha kõrvulukustavaks ja häälelt ei kao ilmselt niipea see vastupandamatu pornostaarilik kähin. Veel paar sellist päeva ja patsient kaalub omenese täisealiste lõbustusteenustele orienteeritud telefoniliini üleslükkamist.

Midagi, mille üle juurelda: ma lähen sageli inimestega tülli. Noh, mitte igapäevaselt, aga iventšallii. Mitte lõbu ega põnevuse ega haiglase intriigitsemisvajaduse pärast. Pigem seepärast, et varem või hiljem juhtub alati midagi, mida ma ei suuda alla neelata ja siis tulebki suur draama ja sisin ja külma sõja aastad. Või kuud. Või päevad. Natuke külma igaljuhul.

Preilidega tuleb seda siiski harva ette. Sest kes ikka võtab suvalist madu oma rinnale soojendada - naiste usaldussuhe kujuneb märksa aeglasemalt ja intiimsed detailid saabuvad tavaliselt HILJEM. Võimalus käsi väänata ja teist nutma ajada ka. Seda erinevalt poisudest, kes omandavad positsiooni, kust sulle täpselt paremasse silma sülitada, väga oskuslikult tunduvalt varem ja seda ootamatum on hetk, millal sul tool alt ära tõmmatakse.

Varem või hiljem saabub aga lepituse otsimise hetk. Enamasti küll hiljem, millest on kahju, sest inimene pole elevant ja ma NO LIHTSALT EI SUUDA viha pidada nii kaua kui tahaks. Ja siis ongi oht käega lüüa, naeratada, öelda "ahmissanüüd" või "ahmaiviitsisellestenamrääkida". Rahuldus, mis pidi tulema kisamisest, sapipritsimisest ja õelatest joonealustest märkustest, jääb saamata, sest sellega uuesti pihta hakata oleks tobe ja pealegi on mahlakamad nähvamised juba ununenud. Ära leppida tundub lame, leppimata jätta liiga bitchy. Hea ei ole üht ega teistpidi.

Niiet "kallid sõbrad" - Tarvo ja Priit - MIDA kuradit ma siis teiega seekord peale hakkan?

saa tuttavaks liis, see seal oledki sa ise

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool

oma unenägu, mille magades sa leidsid.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

mida unes nägid, mida padja alla peitsid.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

sest et minu jagu sinu unenäost on pool.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

nii su unenäost kaob minu näotu pool,

mul anna pool, mul anna pool.

Kes see Pooli Anna on siis ka ometigi?

See laul on nii umbes viies blogis üleval, juba kuugeldasin. Seetõttu ei saa alla jääda ja pean ilmselt samuti üritama kimada trendituultes ja laineharjal nagu kõik teisedki diipijad.

Äh, ma armastasin Laurit ju juba vanasti! Ma pole mõni tühikargaja.

Igatahes.

Ma ausalt öeldes ei arvanud, et see ongi nii. Et ise oled ka enesele võõras. Et ei olegi nii, et ennast tead ja kõiki teisi õpid tundma (kui, ja veelkord KUI õpid....neid, keda lõpuks õpid, pole palju, ma kardan - komad, KOMAD!). Aga tundub, et olen asjadest valesti aru saanud (MILLINE uudis) - ma ise olen KA üks hiiglaslik sajatoaline loss, üks kaheksa peaga lohe ja peenem müstifikatsioon. Sest - ja seda pole nüüd lihtne seletada, Lauri laulab siin kõrval nii kõvasti - pisiasjad enese kohta, mida oled justnagu alati teadnud, on justkui majad sinu tänavalt - sa tead neid aga ei näe neid. Nagu fotoeksperiment sinu armsatest asjadest ja kohtadest veidrate nurkade ja suure zoomiga - nii ei tunne sa enam midagi ära. Sest sa ju ei istu ega vaata tundide viisi, mitu ruutu on su vannitoapõrandal ja kuidas vastasmajal on iga aken isemoodi raamiga. Kogu aeg on ju tähtsamaid asju teha - sahmida ja tuustida ja olla erutatud, tülpinud või vintis. Ja nii käivad ka enesega need äratundmise külmad sahmakad - AHHAAA, niimoodi siis, niimoodi see siis minuga ongi ja ilmselt jääbki, sest muster on juba sügav ja seletamatu ja kindel. Et mõnikord ma ei helistaGI, kuigi mõtlen et peaks, sest allpool on midagi võigast ja ma ei saa sellest ja enesest mööda. Et armastangi pralletada korteris ja pelgan võõraid ja kasutan poisude võlumiseks oma klassikalist arsenali "ah milline põnev plika". Et põengi neidsamu haigusi ja kannan sellist tüüpi riideid ja maniküür ei hakka mulle korda minemaGI. Ja nii muudkui edasi ja edasi. Need äratundmised on kui kindersupraisid - ma tean, et seal hea šokolaadi sees on üks värviline risu, mida ma hiljem ära visata ei raatsi ja millest tolku pole ka teragi, aga selle lahtinokkimise ja avastamise mõnu vastu ei saa ka kuidagi.

Vaat siis.

Illustratsiooniks - kolm korda aastas põen ühtsama haigust - saan nohu, kibeda kurgu, kaotan hääle ja asun võitlema neelu ja trahheat käristava kinnise köha ja kleepuva tatiga kusagil seal häälepaeltel, mis mind öösiti paneb istukile kargama ja läkastamaläkastama sest muidu tuleb lämbumissurm ja põrguminek. Kulmineerub kõik kuriseva ja lärtsuva joodikuköhaga järgneva nädala jooksul ja paarinädalase hingamisteede hüperreaktiivsusega veidi hiljem. Ja kuigi see kõik on juba ammu selgeks saanud ja meetmed saavad tarvitusele võetud, siis tüütu on see sellegipoolest. Palavikuta haigused, mis sind sellegipoolest halvavad, tubaseks ja hädiseks sunnivad, on muule maailmale kuidagi ebausutavad ja simulantsed. Enesel on samal ajal vesi silmist väljas kui köhimiseks hoogu võtad ja astmaatikuna kapiserva najal lõõtsud. Ähh.

Ma kavatsen homseks terveks saada. Sest KUI mitu liitrit meeteed ühe kuuekümnekilose emase sisse mahtuma peab?

Ja päeva küsimus. Kui mitmel nunnal sajast on kapinurgas vibraator ja/või pakk marpsi ja/või poolik kärakapudel? Kes teab?

Toome ära ka päeva pildi - arvestades viimase aja toitumistrende on see LIIGAGI sobiv.