viuviu

Mul on viimasel ajal probleem valguse ja õhuga. Esimest ei ole praktiliselt kunagi ja kui on, siis teeb see mu mullamutistunud silmadele haiget oma sähvimise ja muutlikkusega. Köök on hommikuti sulaselge piinakamber, sest ruloode vahelt vilksatavad valgusetriibud ajavad mind segadusse ja uimaseks. Õhku otseloomulikult ka ei ole. Või kui on, siis on see kas liiga külm või liiga kuum. Võibolla on see lähenev kliimaks - ei tea, igatahes ärkan ma öösiti higiligeda ja lämbuvana, sööstan boilerilt alla timmima neidsama 22,5 kraadi, mille ma õhtul külmast lõdisevana ja Tsälmeriga suurt sõda pidades olen sinna suutnud peale pressida. Siis kisun seljast viimsemadki riideded ja püüan jahtudajahtudajahtuda. Et siis 20 minutit hiljem ärgata värisedes ja jääkülmade varvastega, ennast ja kogu maailma maapõhja kirudes. Nagu mis minuga on?

Mõnus virisev vanatüdrukukont olen varsti valmis, kui niimoodi jätkan. Et siiski KUIDAGI tasakaalus püsida, loetlen siinkohal asjad, mis on hästi. Tomatid (kui neid on), šampinjonidega kodujuust (kui seda on), mullidega vesi (seda enamasti on), värvilised sukad (mõnikord tuleb siiski olla hingelt hipi), see, et kuigi ma subjektiivselt muutun iga päevaga priskemaks nagu see trulla, keda Triips igapäevaselt narrib, näitab objektiivne tegur aka kaal endiselt samu numbreid, milkivei šokolaad (mis mul kotis on ja mille ma kohe ära söön).

Kena, et enamuse nimekirjast SIISKI moodustab toit, mahlane TOIT :) Midagi pole teha, raskel ajal on see naise parim sõber.

Ja kuna on obvioosne, et mu blog hakkab siiski muutuma trendikaks fotoblogiks, siis siinkohal ka paar kiiret kaadrit hommikusöögist, mis koosneb ju läbinisti headest asjadest. Vesi jäi pildilt välja. Nagu ka rasvase pikkpoisiga suuuuuur võileib. Njam.

Makro on siiski võitnud mu südame:

poltergistika ja robootika uusimad saavutused

Mina võin küll olla baltimaade parim asjadepildistaja aga isand Tsälmeri näol on tegemist siiski TÕELISE tondifotograafiga. Siinkohal klassikaline näide tema igapäevastest saavutustest - Pimeduse Prints libekeelselt üllast neitsit kunstnikunimega Marina Piik põrguavarustesse meelitamas:

Piik on mugudi varbaotsteni õilis ja puhas kut õunapuuõis ja keeldub tulemast, mida siiski VÕIB järeldada sellest kapsarauana kokku pigistatud suust. Õige kah. Sest jutud käivad, et Pimeduse Printsil on üks uur hirrrrrmus käädset aka surmarelv, mida ta ei karda kasutada. Kella ta selle pealt vaadata muidugi ei oska, pole mõtet teda selle küsimisega närvi ajadagi.

Siinkohal toome ära ka selle hirmuäratava riista:

Jap, karda ja lõdise, ristirahvas - robotid on siiski JUBA meie endi keskel!

nuclear explosion nagu iga minut

Tülps on peal. Tülps käib kord paari kuu jooksul, vahel ka sagedamini. Novembris käib pea iga aasta. Ja see pole uudisväärtusega lugu. On lihtsalt tülps. Ma olen kõiki inimesi juba näinud. Ja nendega kõik ära rääkinud. Ma olen töötanud ja maganud ja laiselnud ja söönud. Erinevaid asju söönud. Kotis on milkywayd - kaalun ka selle söömist lähiminutitel (tore kahe igrekiga sõna....tavaliselt on esimene i...miilkiveeeeiiii). Obsessioneerinud laste järgi ja võbisenud suureneva rutiini hirmus üheaegselt. Unistanud suuremast korterist ja leppinud väikese korteriga ja unistanud taas suuremast. Ma olen kõik selle väikese korteri ära koristanud. Jäänud on ainult ülemine riiul koridoris ja minu sahtel väikeses valges kummutis. Ja selles punktis pole ma sellesse korterisse kolimise hetkest veel kunagi olnud. Sellel hetkel ka polnud. Alati on olnud paar kasti ja kotti hunniku kasutute ja tühiste ja "ohkurat ma võin seda vajada, ma vajan seda kindlasti tulevikus, ma ei saa seda ära visata, see on ju temalt, see on ju sellest ajast, see on niisama numpsik, äh see on mõttetu pask, ma tegelen sellega järgmine kord" - asjadega. Niiet RED ALERT, oleme jõudnud ultimaatsele tasandile. Ma hakkan isegi hõõgveinist tüdinema ja see on hull märk.

See jutt on siin blogis juba kümnes eri versioonis kirjas. Tunne on selline nagu vantsiksin aegamisi keerdtreppi mööda üles. Kusagil kõrgemal ootab selline pisike johnnydeppilik rõdu - logisev ja kitsa käsipuuga ja ümberringi käib üks igavene tuul ja mäsu ja vihm. Kui nüüd minna traagilisemaks VEEL, siis sähvivad ilmselt ka mõned välgud. Ja siis ma seisan seal ja riidekesed lipendavad ja meenub, et saabastele jäi vihmakaitse teine kiht tegemata nii nagu mul kuratvõtaks alati jääb ja veidi aja pärast tuleb ka teadmine, et midagi tuleb ette võtta. Välja mõelda SIHT, asjade POINT, teha PLAAN.

Ootan seda hetke põnevusega. Variant on muidugi ka, et sellele päevale järgneval päeval ma mühatan, teen uue vorstisaia ja teesklen, et kõike seda rõdu ja traagikat pole kunagi olnud. Nii ma tavaliselt ju teen.

Ma olen viimasel ajal teinud kolm pilti, mis mulle meeldivad. Need:

Täna on mu unistuste elukutsed asjadepildistaja ja kirjanik. See, et ma kumbagi tegelikult ei oska, pole unistuste puhul õnneks mingisugune takistus. See on peaaegu sama tore kui mäng "Mida ma ostaksin kui mul oleks miljard naela". See mäng ei lõppe nagu IIALGI! Helljee.

Siin ei saa naeratavaid nägusid teha aga see postitus lõppeb tegelikult siiski positiivsete nootidega. Param-param-pa-ra-raaaaaa.

Hakkan lugema Iia raamatut ülemteenrist. Arvestades seda, et ülemteenrid siiski on sunnitud üsna palju koristama, võime kiirelt leida ühise keele. Sarnaselt eelmise raamatu autistipoisiga, kes ei kannatanud muutusi ega seda kui toidud taldrikul kokku puutuvad. Mina näiteks söön asju paarikaupa ja alustan tegevusi veerand-, pool- ja täistundidel. Kord peab ju olema.

???

Mõtleks vaid. Nad andsid sulle keha, mis töötab. Naeratuse, mis võlub (no mõningaid poisusid vähemasti) . Hääle, mis küll ei kosta aga on siiski KUULDAV. Nad andsid sulle aju (või no vähemalt võime tajuda maailma - siinkohal väike musu Raiku sõpradele). Südame koos täismängu - empaatiavõime, süüme ja muu tüütuga. Ja kõige selle keskel unustasid nad teha sind valukindlaks - kui LABANE.

Olen ikka arvanud, et on olukordi, mida tuleks filmida ja siis need filmid juutuubida. Avalikustada sitasemad ja verisemad olukorrad, et inimesed mõtleksid. Enne kui nad tahavad keisrilõikust, kihutada sõpru täis autos umbjoobes või last lastekodusse anda. Täna ma lisaksin sinna nimekirja veel kusagil voodinurgas suure häälega nutta lahistava sõbra.

Nagu HALLOO. Peenis või inimene? Selleks ei pea pr. Tšatšua etiketiõpikut lugema, et teada - inimesi ei unustata, ei jäeta maha, ei eirata. Inimesel pole leiubürood ega mahajäetud koerte kodu, kuhu kogu oma alandusega vantsida.

Uskumatu. Mind praagiti välja nagu juudirasvast seepi. Nagu MIDA VEEL?

taikonaut

Saturday night
I watched channel 5
I particularly liked CSI
I don't ever dream about you and me
I don't ever make up stuff about you and me
That could be considered insanity
I don't ever drive by your house
To see if you're in
I don't even have an opinion
On that tramp that you're still seeing
I don't know your timetable
I don't know your face off by heart
But I must admit there's a part
That still thinks that
We might get on
We might get on

Ühel päeval ühes filmis oli üks tark lause. Algus on paljõotav! Väitele - elu ei ole nagu film - lajatati sügavalt ja südamest vastuseks, et - oh loll, muidugi on. Mida sellist, mida poleks juba mõnes filmis olnud, suudad sina välja mõelda? (Ja siinkohal ma ainult parafraseerin, ma ei mäleta TÄPSELT!) Tõde nagu briljandid. Igatahes on elu ka laul. Sest ega polegi olemas olukorda, millest keegi juba laulu poleks kirjutanud. Siinkohal siis laulujupike, mis nii kenasti kirjeldab minu obsessiooni Ivoga seoses.

Päris kena, et nad pole veel jälile saanud ja mind hullarisse pistnud. Kõhkõh.

Üldiselt on vabad päevad kenad. Aga kui kuusteist minutit peale ärkamist läheb kohe jälle pimedaks, siis on tegemist klassikalise sohiga. Sest pime aeg on siiski nagu öö. Ja öö on uneaeg. Ja uneajast ärkvel olemine on lihtsalt puhas patt ja kindlasti ei saa siis midagi tehtud. Niiet samahästi kui poleks kõike seda vabadust olnudki.

Kohutavalt erutav on see, et pesumasinal on valikud nagu kiire ja aeglane tsentrifuug. Ma muidugi valin alati aeglase, sest ma põen, et mu riided lagunevad algosakesteks, aga teadmine, et ma VÕIN valida ka kiire, ajab mind lausa pööraseks.

Ja lõpetuseks päeva küsimus:
"Kas sefiir on Sulle eales pettumuse valmistanud???"