Avasin pudeli õlut. Mina! Plaaniga olla seltsiks prigisevale poisule teispool ekraani, kes aga õudiis käigupealt kahe ksanaksi pluss veiniga ja läks mitte nii elegantselt magama. Nüüd oleme siis kahekesi - mina ja õlu. Suhteliselt haruldane kombinatsioon, aga ilmselt parem hilja kui alma.
Olen puhanud. Veider kohe. Kodu tundub jälle kena, mitte ainult väike ja räpane. Räpane on ta praegu ka, aga ma ei lase end sellistest tühisustest kõigutada. Sest ma olen puhanud. Kalamaja tundub jälle nunnu ja mitte nii läbinisti tüütavalt tuttav. Inimesed on küll samasugused. Armastan ikka ainult neid, keda armastan. Mõni tundub veelgi igavam kui varem. Lõunauinakud ei tule välja ja õhtul on raske magama jääda. Ja hakkasin uuesti Frommi lugema.
Olulineinfopunktee. Ärge lugege seda blogi rohkem, mul pole midagi öelda :)
