Vahelduseks...

...munajäätis mustikatega. Tsonntravolta venitamas rasket lõuna murret ameerika häpiendi filmis. Teismeline õde nahistamas oma järjekordse poisuga kusagil kahe kinnise ukse taga võõra lõhna pilvedes (nagu MITU jõuab ta neid pidada enne kui ületab oma kahekümnenda eluaasta künnise? Ja MITU on mul endal ette näidata, et mu sõnadel ELU ja ASJADE ja KUTTIDE kohta oleks mingitki kaalu? Ma eelistan siinkohal väärikalt vaikida. Pigem tõesti.) Kolm kahtlustavat pilku teel videolaenutusse, järgmised kolm tagasiteel. Sest nagu KES ma siis ikkagi olen? Võimalus minna vanni. Adumine, et mu vanematel ei ole baarikappi. Mul endal ka ei ole, aga mul on üks poolik džinn nagu ALATI alumisel riiulil. Törts lahtunud toonikut ka. Kõik, mis ma siit leidsin, on üks poolik pernoo ja no kusagilt jookseb siiski PIIR. Jah just kusagilt enne aniisi see piir just lähebki.

Mitte kedagi, keda kutsuda sumedusse jalutama. Sügav kõhedus ÜKSINDA sumedusse süstimise ees, sest vastu jalutavad teismelised täidavad mind viimasel ajal sulaselge õõvaga. Mis paneb mind omakorda-mõnikorda kahtlema ka edukas elukutsevalikus, sest tänaval omaette korrutamine - ma võiksin olla sinu arst ja JAH, sinu oma ka plikanähvits ja vaatame, kes siis keda hirmutab jajaja - no see pole kohe kindlasti normi variant.

Nojaa, ma olen ikka põlanud inimesi, kes ei oska endaga omapead olla. Kellel polevat justkui siis midagi teha. Sümbioosiks kuusest ja riisikast on samas kuradi kerge muutuda. Nii ongi üsna ehmatav avastada end suvalisel ajahetkel kohutava kiirusega haaramas telefoni, et helistada, et helistada...noh, et helistada näiteks...nojaa, miks mitte...nagu võiks ju, et ta tuleks ja siis me...või siis tema, noh kasvõi lihtsalt räägiksime...aga äkki on naine kodus, äkki ta...nojaa, on ju laupäev, inimesed on laiali ja mul on ju need filmid ja ma tahtsin vaikust ja vanni ja ehhh, parem siiski mitte. Jah, parem siiski mitte.

Ehh, nojah. Magusmagusmagus provints.

Tuleks juba keegi koju.

elu edetabelid

Mõne inimese lähedus on hämmastavalt kerge. Liigutused ja laused on vabad, puudutused loomulikud. Nagu libistaks end vahuveinivanni - kõik su ümber on kihisev, magushapu ja natuke ülemeelik; võid sukelduda põhja ja tõusta uuesti pinnale, lonksates seda, milles sulistad, ja jääda käigu pealt natuke vinti lihtsalt sellest, et sul on nii hea olla. Iga natukese aja tagant tahaks jalgadele karata, keksida ja kilgata - mul on sinuga koos nii HEA, miks me ometi, OMETI sagedamini ei näe?!?!, aga seda sa muidugi ei tee, mkmm, sest parem on olla tasem. Natuke üleolev, natuke ninakas, sest kindlam ja ohutum on, kui sind läbi ei nähta. Kui sind LÕPUNI läbi ei nähta. Nii lasedki jalad rippu ja pea kuklasse ja muutud mõneks ajaks kellekski, kes pole päriselt sina - kellekski, kes vastab kerglaselt ja lõbusalt ja isepäiselt ja on natuke rohkem nukk kui sa endale pärispäevadel lubada saad.

Hiljem lõhnavad sõrmeotsad hästi ja seespool on parem tunne. Palju parem.

Ja kui need kihisevad kohtumised jooksevad kokku millegi nii halva ja nutusega nagu täna, siis on kontrast nii selge, NII selge, et sa ei tea enam, kuidas on võimalik tunda kahte nii vastandlikku tunnet üheaegselt ja ise ikka veel ühes tükis püsida.