printsid

Kui oled kord juba tüdrukuks sündinud, siis ei saa sa sinna midagi parata - üht-teist vajavad KÕIK plikad kogu oma eripärakalisusest hoolimata vahetevahel vist siiski ühtemoodi. Mõnda kleiti. Šokolaadikooki. Midagi, mille küljes on pärleid. Mitmeid pudeleid veini kohe korraga. Koktaile, rohkem koktaile. Sutsukest vanakooli romatikat. Seda viimast vahel kohe eriti. Ei unusta mina eales neid postkasti toodud lumikellukesi või apteegis söödud hematogeeni (et vaadelda INTERJÖÖRI geniaalseid värvilahendusi). Kõik need naljakad hiilimised ja niiii magusad ütlemised. Nagu MMMMMM. Kõige ausam on kogu kauba juures see, et sa ei tea iial, millal see sind tabab. See soe surin kõhus ja teadmine - mõnele härrale olen ma kasvõi korrakski hinge läinud. Njam.

Vist on siiski võimalik ennast välja magada. Eks homme hommikul kuus viisteist arutame selle üle uuesti. Seniks näpud püsti.

Ehm...

Fain, FAIN, F A I N ma joon siis ühe kohvi alustuseks OKEI? Ja siis vaatame edasi, aga ma olen VEENDUNUD, et ma olen ka peale ühte-kahte-kolme kohvi endiselt NII unine. Ja midagi ei muutu. Ma ei tea, kuhu kurat see energia läheb aga vot läheb. Juuksetutid on koguaeg püsti justkui antennid ja püüavad kosmosest lisa tõmmata, aga efekti no mittemingisugust. Ometi on SUVI ja traalivaali ja vilepillipuhumine. Okei, ma joon siis kõigepealt selle kohvi. Ärge ainult ruiake mu kallal.

Aga reielihased on muutumas trimmimaks!