Viimasel ajal üha sagedamini tahaksin küttida, korileda (ma kahtlustan, et nii seda sõna TEGELIKULT siiski käänataväänata ei saa :)) ja järada juurikaid. Kui võiksin käia räpaste dressipükstega ja talitada sigu ega peaks loksuma ühistranspordis või istuma igava kabinetilaua taga, siis ehk ei kujuneks olukorda, kus ma pean isuäratava välimuse säilitamise/saavutamise nimel TEADLIKULT füüsilist koormust suurendama. Teate - olgem nüüd päriselt ausad - trenn trenni ja lihaste nimel on mind alati külmemast külmemaks jätnud. Hapnikuta higised ruumid on köitvad ainult siis, kui see, MIDA sa seal sipled, puudutab rohkem su "pead" ja kenad kintsud on lihtsalt paratamatu kõrvalprodukt. Niipea, kui miski muutub grupis sooritatavaks kohustuseks, hakkan viilima nagu vana tõhk. Pealegi ei vaja ma õnnelikuks eksisteerimiseks supervormi, piisab kui ähkimata trepist üles saan. Nii ongi reaalsus see, et minust on saanud keskealine proua, kes rakendab selliseid fätsopehmode kaalulangetamisvõtteid nagu "välju ühistranspordivahendist alati paar peatust varem", "lifti asemel kasuta treppe", "eelista kanaliha põrsakesele" jne. Üsna masendav on ise seda endale teadvustada ja rõõmsa, LOOMULIKULT füüsiliselt aktiivse maainimese (ma ilmselgelt idealiseerin) peale mõtlemine võtab trepist kuuendale korrusele rühkides ausalt öeldes häbinäo ette. No NAERUVÄÄRNE, aga missateed, eks. Nii ma siis kutsun küll alati lifti, aga kahe sekundi pärast teen tähtsalt tülpinud näo ja alustan sörki astmetel. Kristiinest vänderdasin täna jala koju ja kanaliha vürtsikas kastmes hakkab muutuma (küll endiselt hõrguks kui siiski) sööklarutiiniks. Ja ometi on need kõik justkui ETTEVÕTMISED, mitte midagi, mis tuleb iseenesest. Eriti kehtib see jala käimise kohta. Sest Tallinnal on miinuseid rohkem kui üks, aga eriti ehe pask on selle koha juures see, kuidas siin kõik justkui eksisteeriks masinatele. Nii ongi iga kord, kui ise teed ilma ratasteta pooletunnise jalutuskäigu, tunne justkui oleks haledalt tüssu saanud ja raisanud kohutavalt TÄHTSA osa omaenese elust. Hõh, kaotatud episood veidratestjakoledatest tõenäoliselt.
Segane jutt. Ühesõnaga fantaasia rattast hakkab muutuma üha piinavamaks. Kaal püsib esialgu sama.
Ja et miks selline algus? Sest nii on. Kaks esimest asja, mille koju jõudes küljest tirin, on kell ja rinnahoidja. Ju need pole siis päriselt mina, päriselt minu enese valik. KUI nüüd diipida. Kõh.
