Mõnikord (kurbusega peab nentima, et siiski harvem kui VÕIKS) on põhjust iseendale peeglist armulikult noogutada ja poole suunurgaga ka tunnustavalt muiata. Võib lisada ka mõttelise õlalepatsutuse stiilis "sinust võib veel asja saada, noor daam". Noh umbes nii nagu mu isa seda teha võiks. Seda siis, kui tulevad ÄRATUNDMISED. Siis, kui oled juba nädalaid ja nädalaid ennast vaikselt voodis edasitagasi rullinud ja toolil nihelenud ja kaalunud ja netis tuustinud ja püüdnud lähtuda hetkeemotsioonist ja siis jälle praktilisest mõistusest, mida antud persoonil on just nii palju nagu on ja siis veel...et noh....et MILLAL ja KUHU ja MILLINE kodu ja tulevik ja vannituba ja plaan ja ELU KONTSEPTSIOON. Ja siis, ühel hetkel, lihtsalt niisama, plaksti - fakit, ma ei mõtle sellest rohkem. Sest ma ei suuda. Kogu oma elu ei saa täna ja praegu kiiresti paberile sirgeldada, sellega panka vantsida, nõutada just need ja need miljonid ja siis kõike lihtsalt käima lükata. Vähemasti mina ei saa. Ei taha ka. Võibolla mõned rongid sõidavad ära, võibolla mõnes neist on kiirem mihvi ja rasvasemad lihapirukad, aga FAKIT. Ma loen parem raamatut ja naudin oma Kalamaja Laenuvaba Elu. Aitab nüüd küll.
Või siis, kui vaatad mõnele armsale inimesele otsa ja leiad ka tema näolt ülima rumaluse ja pealiskaudsuse ja delfikommentaatorliku alatuse. Siis saad järsku aru, et ükskõik kui väga sulle ka keegi meeldib, ta pole siiski sina ja tema elu on lõppeks siiski TEMA elu. Ja kui sa pole just pikajuukseline viirukilõhnaline guru, kes inimesi paneb ökokülasid ehitama ja kambasuitsiide tegema, siis saad püüda hästi elada enda ja ainult enda elu. Läheb veel natuke aega ja siis suudan ma loobuda kogu selle pasa pärast vihastamast ka, mida läbi kõigi kanalite ja lõustade pressib. Ja see on alles tase.
Kena kui pildi selgeks viskab. Sest see on ikkagi minu assortiikarp. Ja kamašokolaadi selles pole.
Nagu välja tuleb, siis olen ma väga tark ja diip filosoof. Selle selgusehetke tähistamiseks siinkohal veel üks geniaalne idee. Ma nimelt mõtlen, et see on üks vusside jamajutt, kuidas Tallinn teeb inimesed kurjadeks, kiirustavateks, ahneteks ja pealiskaudseteks LINNAMAASTURITEGA (nagu KUI haige autoliik) munnipaisutajateks. Vaevalt küll. Kellel enne polnud kupli all midagi, pole seda ka siin, ainult pappi on neil siin rohkem. Väikest intelligendinäru sunnib Tallinn lihtsalt rohkem pingutama, et leida "metsa sees, järve ääres, supilinnas, raamatute ja kohvikute ja võluvate jalutuskäikudega kõige ÕIGEMAT moodi" elu. Ja kui sa selle nõksu ära tabad, süveneb mõnus pohhuism kiiresti. Mina, rõhutan MINA, käisin täna kaks tundi poes ja ei ostnud midagi. Ja mul OLI pangakaardil raha. Näete - see töötab.
Viimasel ajal olen väga hakanud nautima rasedate seltskonda. Tööl on neid üsna mitmeid. Õhk on nende läheduses justkui puhtam.
