Vahel tuleb õnnelik olles täiesti patune tunne. Nagu piiluks võõra poisi pükstest paistvat tagumikutriipu või nokiks ebasobivas kohas täiesti avalikult nina, hea lootusega, et rinnakamad ja keemiliselokimad matroonid ei märka. Justkui varastaks iseenda tagant selle niiiiii sefiirikorviselt hea roosa tunde kõhus. Sest täiesti arusaamatul kombel on selja taga MEELDIV aastavahetus, mis minu puhul on ei midagi vähemat ega tolmusemat kui IME. Illustratsiooniks sobib siinkohal vestlus koduteel autos kahe preili vahel. Kumbki rohkem ega vähem kui et maani täis ning lisaks eriti ei jumalda üksteist aga alkoholi mõju all on nad sarnasemad kui arvata oskakski. Neiunr1: täitsaprses, see aasstavõhhhetus onolnd thäitsaäge. Mlple oldki siukst juba aaammmuuu. Neiunr2: hähähä, hea mutt, sest sa old khõigseaeg meiegaolnd ju. Khõikneedaastad. Neiunr1: kleõigejah hähähä. Naaaissss.
Ja siis veel pole kuigi paha olla ka, mis võiks mahendada emotsiooni kirkust. Ja süüa on külmkapis. Ja tuba sai nii kiiresti korda. Ja ema hääl oli telefonis lõbus ja Kristeli oma mitte vähem. Ja siis seisab keset kööki veel see naljakas ja armas mees, poriseb ja teeb nii pehme musi su teesooja suu peale.
Patt oleks mitte uskuda, et sellest tuleb hea aasta. Patt pole selle ootuses mõnust nurru lüüa. Lepime ikkagi NII kokku. Sina, minu Südametunnistus ka!
No comments:
Post a Comment