põgeneme ära nagu ah.

Come away with me in the night Come away with me And I will write you a song Come away with me on a bus Come away where they can't tempt us With their lies I want to walk with you On a cloudy day In fields where the yellow grass grows knee-high So won't you try to come Come away with me and we'll kiss On a mountaintop Come away with me And I'll never stop loving you And I want to wake up with the rain Falling on a tin roof While I'm safe there in your arms So all I ask is for you To come away with me in the night Come away with me

Ärge palun tabage mind ootamatult. Ärge helistage, kui mul pole enam teie numbrit, sest ma olen püüdnud põgeneda ja unustada ja eirata. Ärge ajage mind naerma, kui ma tahaksin tegelikult hoopis läbi hammaste lõriseda ja hammustada. Ärge sundige mind istuma köögilaua taga, hõõruma väikeseid karvaseid sääri kokku, nokkima pesemata pead ja kõhistama teile kõrva rääkides VASTIKUTEST asjadest. Nagu palun tõesti.

Ma ei saa, ma muutun lõbusaks siis ju ja see on juba sama, mis matustel naermine. KihkihkihkihkihkihkihkihkihkihkihKIHH!

loe lambaid.

Mõnikord on väga vaikne olla. Pikutad ja vaatad kuidas värv varbaküüntelt maha kulub. Mul oli üks poiss, kes alati mu varbaküüsi vaatas. Noh muidugi siis, kui need olid punaseks lakitud. Vaatas ja ütles, et sellepärast vaatan, et nii punaseid küüsi ju kogu aeg ei näe. Võibolla ta ütles midagi veel...KINDLASTI ta ütles midagi veel...me rääkisime alati ju nii palju...aga ma ei mäleta enam täpselt. Kahju.

Õhk kohe seisab. Karpi pandud mängulooma tunne tuleb ja pean end koos teetassiga köögiakna alla hingama sättima. Ja tramme kuulama.

Väga palju joon teed kogu aeg. Kummeli. Ja piparmündi. Ja mittestressi. Ja hea seedimise. Ja hea une teed. Ja nii kui joomise järgi jätan, tuleb kohe uus janu. Vähemalt ei joo ma musta teed, sest see teeb ometi tselluliiti ja hambad kollaseks. Kurat teab, kuskohast ma neid asju võtan, mida siis kuni kirstukaane kolksatuseni puhtaks kullaks ja sulatõeks pean. Kõigutamatud liisismid.

Hakkasin uut raamatut lugema täna. Neelud käisid selle järele juba mitmendat päeva. Õigustatult, mulle tundub. Sest vähemalt ÜHE väga turvalise koha olen sealt juba leidnud. Palun: "Ühika tubadejaotus oli põhimõtteliselt selline: esimese ja teise aasta üliõpilased kahestes ning kolmanda ja neljanda aasta üliõpilased ühestes tubades. Kahene tuba oli pisut pikem ja kitsam kui tavaline kuue-tatamine tuba." Joonealusi tõlkija selgitus: Tatami=traditsiooniline jaapani pindalaühik, suurusega u 180 x 90 cm. Nimetus tuleneb õlgedest matist, mis on traditsioonilistes jaapani majades põrandakattematerjaliks. Tatamimati suurus Kyotos ja Tokyo regioonis on pisut erinev, kuid kuue-tatamine tuba on umbes 10 ruutmeetrit suur.

Ra-hus-tav tead-mi-ne.

Tahan uisutama minna.

Mesilane Maia

Ah, ega ma kogu aeg ka maurata ja sajatada ei viitsi. Mitte et ei taha, aga just EI VIITSI. Tahan tegelikult küll, sest kirumine hoiab meeled erksa ja huumori teravana. Lihtsalt igal uuel ringil läheb enda manasõnadega käima tõmbamine aina aega- ja energiatnõudvamaks ja lõpuks löödki käega - ehh, kurat sellega. Pealegi ei maksa muretseda - küll mu kurjameel varsti jälle üles ärgitatakse. Pole veel kunagi nii olnud, et ta kaua aega saab omapead sabaalust lakkuda ja tagumikust kirpe nakitseda.

Ostsin endale hiljuti öösärgi. Ma pole tegelikult siiani kuigivõrd ööriiete tüüpi tüdruk olnud...mõned lötakad teesärgid ja väike stringipaar ehk kui üldse. Seda nii umbes hetkest, kui viimane vihmavarjudega pidžaama enam selga ei mahtunud ja vanaema õmmeldud kollane kandadeni flanellöösärk isegi mu lapsearule ikkagi LIIGA porno tundus. Vahepeal ema püüdis mind rebootida mingi sinise trikotaažskafandriga, aga sellel venisid põlved juba esimese uinaku ajal nii kohutavalt välja, et rohkem ma seda selga ei hakanud panemaGI. MINGI esteetilise naudingu võiks riietusesemest siiski saada. Mul on muidugi üks päris pöörane pilt ju sellest unerüüst. Seisame isaga mõlemad kuuse all (järjekordne püha jõuluaeg oli siis), isal on seljas hall soe pesu, milles ta näeb välja nagu ülekeedetud limanuudel ja minul see two-in-one raseda elevandi pluss hullumajast põgenenud buliimiku kostüüm. Tõsiselt paras paar ikka. Hea, kui elu on täis KIRKAID mälestusi.

Noh, igatahes. Hiljuti soetasin ma endale tänapäeva-euroopa-inimese-unerüü. Peamiselt ostsin ma selle küll nende lõbusate triibuliste lühikeste pükste pärast, et ennast tunda nagu mõni kodusjavõõrsil- või veelparem - sõpradereitšel-tüdruk. Kalmer muidugi pärast tänitas, et saad sa ikka aru, et ostsid endale kolmesaja krooni eest haistagängi MAIKA. Nojah...see käis ju KOOS nende pükstega. Kuigi õhus oli muidugi juba ostmispäevalgi aimata kohutavat väljavenimist ja jõledamat lötendamist ja muud säärast, mis käib trikotaažmaikadega kaasas, aga ma pigistasin silma kinni. Parema meelega unustaksin ma selle üldse kappi ja marsiksin unemaal ainult pükste väel ringi, aga nii kaob uneriide kui soojaandva riide mõte jälle nagu natukene ära....komplitseeritud, ma ütlen KOMPLITSEERITUD on kogu see asi.

Nojaaa, aga nüüd leidis minuni tee see vastupandamatu triibuline Mesilane Maia öösärk. Pöörane lausa, kui ülemõistuse mõni väike asi võib sind rõõmustada. Nagu teadmine, et saan magama minnes just sellise lõbusa kleidimoodi asja selga panna. Ja nii kui ma selle selga panen, tekib JOONELT tahtmine minna kapist valgeid sokke otsima, et siis toas ringi keksida nagu ratta peal ja ennast paralleelselt ikkagi väga armsakesena tunda. Oleks ma ameeriklane (mida ma jumalolgutänatud ikkagi EI ole...mul ikka on rahvus ka ja nii), siis peale ühte ööd selles unerüüs kütaksin ennast otseteed kusagile cheerleaderite tiimi kirja panema. Lihtsalt NII kepsakaks muudab see mind.

Elu koosneb siiski peamiselt pisiasjadest. Rõõmud ka.

palju õnne tõepoolest...

Põhimõtted on ÄÄRETULT individuaalsed, kas pole? Muidugi on. Nii ma olen ikka mõelnud ja ennast selliseks TOLERANTSEKS pidanud. Liberaalseks ka. Tõde on selgunud. Ma pole kumbagi. Ma olen nagu ennemuistne eestlane - patune, himur ja paganausku. Ja kardan ja põlastan asju, millest aru ei saa. Pikset ja tõusu ja mõõna ja sobimatut keppi ja alatuid manöövreid ja MÜHAKLIKKU susserdamist. Varem või hiljem viib see sügav põlgus mind kas üksikule saarele, mis on kallis lõbu nagu ma aru olen saanud, või, tõenäolisemalt, hullumajja. Kena perspektiiv kenale neiule nagu mina. Tsiterides härrat eilsest hommikust teetassi tagant: "Haritud, intelligentne ja ILUS naine. HEA PARTII!". Kihkihkih. Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Sest see siin peaks olema sapine sissekanne. Ei midagi mesist.

Ühesõnaga - ma leian üha enam ja enam, et mul on raske andestada neile, keda ma ei mõista. Ja ma ei mõista inimesi, kelle hobiks on lolli mängida. Sobrada vahetpidamata sarnastes sitapangedes ja loota hea õnne peale, et EHK keegi ei märka, et mulle MEELDIBKI sitas surkida. Inimest saab ju tundma õppida, kaspole. Kui sa kellegagi aastad kõrvuti sehkendad ja naerad ja turtsud ja magad, siis sa peaksid tema hinge ju teadma. Sest kui sa tead, mis teda lõbustab, siis kui pikk maa sealt tema südameni ikka on, kaspole? Ja kui sa teda tead ja kui sa teda endale kalliks kutsud, siis mispärast sa temaga alatu oled. Päris globaalne ja interdistsiplinaarne küsimus. Ma tahaksin siinkohal ka öelda roppusi - niimoodi oskuslikult, mõnuga ja kohe sapiselt solvata, aga ma olen koos oma vastupandamatu perega joonud juba mitu klaasi veini ja söönud mitu mõnusat tükki kala ja naernud ja kirunud ja turtsunud ja kilganud. Niiet mul on lollpeadest juba päriselt ükskõik. Ja sapp voolab kusagile sinna rinnaku taha nagunii alles siis, kui ma olen juba teki all ja väljas on pime ja keegi mind enam kuulata ei viitsi. Siis ma olen omaette kurb. Ja mu uned on rasked.

Võibolla ma olen väga rumal tüdruk. Ja võibolla kogu maailm ei arva nii nagu mina. Ei peagi arvama. Aga sellel pole SUGUGI tähtsust. Sest mulle loeb lõppeks ikkagi ainult see, mida mina arvan. Ja mina arvan rohkem nagu nii et eat shit and die.

mau-mau-mau

Enne jõule on raamatupoes nõme. Igal teisel päeval pakuvad need poed hedonistlikku naudingut...lõhn, tekstuur, värvid, jutud, jutud, jutud. Mõni üksik inimene ja viisakalt triiksärgistatud müüjad. Siiberdad seal vaikselt edasi tagasi, kaalud käes ja sirvid ja pead aru ja tavaliselt võtad plaani. Mõnikord ostad ka. Aga nüüd. Õõõh. Kõik need oinad, kelle oid üle kinkeraamatu ei küündi ja kelle tavalektüür koosneb siiski vaid naistelehest ja kroonikast, süstivad seal hüsteeriliselt edasi-tagasi. Nende madalate IQ-de ja punnis rahakottide püüdmiseks on kokku lükatud hiiglaslikud raamatuvirnad, kus abiks juures suured sildid "Emale, vanaemale", "Kallimale" ja "Sõbrale". Sest muidu äkki läheb nihu ja raamat, mille kirjanik kirjutas kõigile sõpradele, koorub välja vanaema pakist. Ja oleks see alles jälkus kuubis, eks. Ja müüjad on järsku lihtsalt mingid igavad pelmeenid, kelle triiksärk on kaenla alt kortsus ja juuksed baltijaamaturuputkalõksudega kinni. Ja kõik on ainult üks suuuuuur kommerts. Katsu siis olla seal, sina väike raamatusõbrast inimene.

Alustuseks istutasin Endli ümber. See on minu kaktus. Aili, see Kalmeri lits, on juba ammu uues potis ja Endel oli alaväärsuskomplekside kätte lämbumas. Ja minu emasüda purunemas tuhandeks kardiomüotsüüdiks. Õnneks saatis Jumal meie teele eile selle punasekirju poti. Ja ükskord varem juba seda udupeent kaktusemulda. Mina ja Endel - me saime päästetud ja lähedus on meie vahel tugevam kui iial varem!
Loodame, et ta nüüd ära ei kuiva selle suure ümberistutamise kätte. Nagu tõesti.

Lugesin eile Ekspressi. Seal oli mingi vahelehelipakas ka. Noh, õigemini küll mitu, sest ainult neist see leht näiksegi koosnevat. Aga see selleks. Teate, ma nii väga vihastasin. Sest no KUJUTAGE PILTI - mis selles maailmas küll ometi toimub. Tehke lahti mõni sisekujundusajakiri. Veel parem - tehke mitu. Tehke neid viimased pool aastat järjest igakuiselt lahti. Tsiviliseeritud inimesena, kes te ei loe õhtulehte ega cosmot, hoopistükkis sirvite veidi viisakamaid väljaandeid, palun sirvige ka nende sisekujunduslisasid. Ka nii mõnda aega. Ja siis võitegi südamerahus kõrvad pea alla panna ja kõige liha teed minna, sest peale seda olete küll KÕIKE näinud, mida eesti sisekujunduses lähima seitsmekümne aasta jooksul veel näha saab. Õigemini saate aimu sellest, mida näha EI SAA. Kas tõesti peab sellise asja lolli järjekindlusega tootmiseks jõlgerdama aastaid kusagil EKAs ja snoobitsema mööda arhitektuurimesse? Ma arvan, et pole erilist mõtet teha nägu, et see kõik ei ole üks puhas mahaviksimine selle ESIMESE korteri pealt, mis selles ülipeenes steriilses ja isikupäratus stiilis sai valmis sehkendatud. Sisearhitektid ja -kujundajad my ass. Lihtsalt bring that shit in! Hm, te tahate, et ma teile korteri kujundaksin. Hmhmhm, kuidas ma õige võiksingi seda teha. Kas lükkame planeeringu veidi lahedamaks? Avatud köök koos sööginurgaga elutoas äkki? Hea mõte! Hm, vannituba ka muidugi selline ruumikas eks...jaaa, paneme poti ka siia ja siia teeme akna. Niinii, värvidvärvidvärvid....ma võtan BEEŽI. Jah ja tumepruuni. Mhmh, midagi oleks erksat vaja. Ma TEAN - punased pisidetailid ja üks jurakas punane vaas kusagile. Väga stiilne pidi olema puid laduda ahju kõrvale seinaks. Teeme õige siia ka või mis te arvate? Aknad muidugi maast laeni. Stiliseeritud radiaator nende kõrvale. Kardinad minimalistlikud, aga mängime siiski valguse ja kihtide kattuvusega ja need sitarohelised toonid - oo, need saavad olema tõeline IME. Elutuppa muidugi üks beež diivan. Selline kandiline. Siia kusagile üks siledate joontega tumepruun laud ja väga minimalistlik toolirida vähemalt kaheksale. Lauakompositsioon mingitest orkidest. Valgustid soovitavalt valged. Hea oleks põrandale ka üks vähemalt kreemikas või veel parem - LUMIVALGE vaip panna. Et kuidas seda hooldatakse? Erm...maiteaaaa....eeee, plaanisite siia lapsed ka või? Tõesti? Oi, aga neile on oma toad ju. Poisile neoonroheline ja plika saab selle oranži. Siis te võitegi neid seal ülakorrusel hoida ju. Ehm...ei saa nii vä? Mismõttes nad määrivad, te ei pese neid vä? Nojaaa....igatahes välisfassaadi lööge need töötlemata lauad ja teie superoriginaalne-superainulaadne-superinimsõbralik lossike ongi valmis. Häv ei naiss laif.

On vist palju palutud, et kultiveeritaks püüet olla omanäoline. Ma oksendan sisemuses IGA FAKING KORD kui kuulen, kuidas selle jõulu uus must on MUST. Tooge kõik tuppa oma mustad faktuuri, dekoori ja jumalteabmillega mängivad jõuluehted, sest siis me saame KÕIK ühtemoodi olla ja see on NII ÄGE.
Need leheneegrid, stilistid, sisekujundajad ja muud soolaleivapuhujad tuleks kõik seina äärde panna selliste asjade eest. Loodame, et see on järgmise kevade uus vana hea väike must kleit. Nagu TULD!

Selleks ma peangi rikkaks saama. Sest rikas saab endale lubada privaatset äraolemist kusagil, kus teisi tainapäid ei ole. Ja maailma lollus ei käi iga natukese aja tagant tema uksele kolkimas ja sissepääsu nõudmas.

mind suudle see-eest, et ma korraks tulin...

Mõnikord ma olen nagu potentsihäiretega mees - alguses särtsu täis ja kõva ja siis poole pealt vajun täiesti ära. Ise ka imestan. Ei teagi, ka see tuleb endast või teistest. Tavaliselt eelistan siiski süüdistada inimesi enda ümber - seega teistest. Vahel need, kes tavaliselt elule värvid ja mandariinimaitse annavad, justkui ei näegi sind ja kui näevadki, siis seda, mida sa eksponeerida ei plaaninud. Siis tahakski jaurata, et ole ometi vait, kas sa siis ei saa aru, et see on mustand ja kavand ja sassi läinud pilt. Noh, alati ei peagi tore olema. Ekspektatsioonid tuleb lihtsalt maha keerata. Vantsid koju, paned koleda kampsuni selga, teed nõustressohletsriläksbeibi-teed ja loed brauni kodumasinate voldikut. Jõuluks tahan mikserit. Aga MITTE SAU!

Naljakaid asju ei ole viimasel ajal eriti juhtunud. Ei mäletagi, millal viimati hingetuks naersin ennast. Pime on ka. Hommikul kell kuus, kui tõusen, on alles öö. Ja õhtul kell veerand viis, kui koju sõidan, on öö kohe-kohe tulemas. Päris tihti pean silmi pingutama, et peenemat kirja näha ja autoga sõites tahaks kogu aeg käsi plaksutada ja hõigata "Tuled peale!", et Jumal varbaga lambi sisse lülitaks. Mulle pole kokkuhoid kunagi meeldinud. Mõnel päeval on katastroofiaimdus ka. Siis tavaliselt karjun Kalmeri peale, et ta ka kartma hakkaks. Päris mõnus.