the lady is a tramp

Rämps.

2010-08-16T11:29:00.001-07:00

Õhtuks olen ma täielik rämps. Ükskõik kui suurejoonelised on minu plaanid selleks pühaks ajaks peale Väikese Puugi unemaale rändamist - tegelikkuses realiseerub neid heal juhul kümnendik. Sest Rämpsnaine rohkem ei jõua. No hästi, tõenäoliselt ma pingutan siiralt, et täidetud saaks ettenähtud telkuvaatamise ja ohjeldamatu erinevate sodide vohmimise plaan, aga need asjad, mida ma peaks...no nagu tõepoolest PEAKS tegema...neid ma tegelikult enamasti ikkagi ei jaksa teha. Täna pidin iseennast kõrvadest vannituppa lohistama, et pea kuidagi pestud saaks (ka isiklik hügieen võib nõuda PINGUTUST), aga peale seda on järgnenud täiesti surnud aeg koos rässakate võileibade, papimaitselise jäätise ja äkoording tu dzimiga, mis on üks maailma tobedamaid sarju nagu ÜLDSE. Ja tegelikult on homme üks koosolek. KOOSOLEK minu tühises majapidajanna/lasteaiakasvataja elus. Koosolek, mille tarbeks ma peaksin asju uurima natuke. Ehk ka märkmeid tegema. Ja no kõik on tegemata. Ja mina ei tea kes selles süüdi on nüüd siis. Laps??? Minu olematu selgroog??? Laiskus va tolmune sõber??? Ähhh...
Ja mida kuradit ma siis niiväga teinud olen, küsite teie. Ei midagi, ausalt ei midagi. Ei midagi e-ri-list. Koduse moori toimetusi. Igapäevaseid asju. Peamiselt sehkendanud tühja ilmselt. Aga rämpsuks muutusin ikka.

Vanaprouad aknal. Noorproua ka.

2010-08-15T11:50:00.000-07:00

Pidevalt on vaja õiendada ju. Iga väiksemgi jama tuleb ikkagi puhuda suureks draamaks, muidu pole elul jüsku jumet või nii. Taldrikuid pole ammu loopinud (nad on mul nii ilusad et vat kohe mitte ei raatsi) aga võimaluse korral kriisanud "Koli vällljaaa, koooliii vääällljaaaaaa!!!" olen ikka. Arvestades ajalugu siis ikkagi väga jultunud minust. Ja vat nüüd on käes! Hr. Gibson lokaliseerus lähivälismaale ja mul on kohe mokk ripakil. Ja üksildus-üksindus hinges. Ma muidugi tean, mida sellises olukorras tegema peab, ma olen siiski elanud küll ja jagan asju. Peab kapselduma. Mitte kohe esimesel võimalusel kellelegi traati tõmbama, et ole meheks ja tule läbi, oh ei. Vaikselt tuleb ennast pressida läbi sellele kissellise päeva, olla tavapärasest kannatlikum ja ehk ka pealehakkajam. Siis läheb üle. See kurbdus. See täiesti ootamatu ebamugav kõhedus.
Isegi Inimene-Kraageldis aimas, et midagi on nihu ja vabatahtlikult kallistas ja andis musi. Peale pidžaamastumist ja enne unematistumist saatis mõned õhumusid ka suvalises suunas. Lahke laps. Ja veel kui andekas!

Budapest, 19. päev

2009-02-13T00:22:00.001-08:00

Täna ma ei tee mitte midagi. Täna hommikul vähemasti. Eelmistel päevadel olen üsna kiirelt aktiviseerunud ja läinud hiiglapikkadele jalutuskäikudele kestusega nii kolm-neli tundi ja veidike veel. Sest olgem ausad, kohti kus jalutada, siin on. Täna öösel oma tavapärastel vetsuraundidel aga tundsin, et jalatallad on ümmargused ja otsustasin veidi tagasi tõmmata. Pealegi on enda hommikul oimetuks siblimine niiet päeva teises pooles enam koote liigutada ei jaksa, Giboni suhtes üks suur sohk ja parem on mitte valemängija olla. Ilmselt teen siiski väikese tiiru uude kodupoodi SPARi, mis siin on oluliselt viisakam kui Eestis, ja varun üht-teist MILLE najal need kodused tunnid üle elada. Võimalik, et murdun ja ostlen ka mõnes lähedalasuvas pagariäris/koogipoes. Sööma ju peab ja toiduga on siin Budapestis üldse kuidagi kenasti. Igal sammul saad väikese raha eest mõnda asiaadi või türklase pakutavat jumalteabmida, mis on enamasti nagu NII juicy ja kodus pealegi kas kolm korda kallim või üldse kättesaamatu. Lisaks need miljoonid koogipoed- ja putkad, kus ma lihtsalt murdun ja murdun ja murdun. Metroo on Princessi pirukaketi pärast surmalõks, kuigi teatav vähene immuunsus juba hakkab tekkima ja enam ma päris igal metroosse sisenemisel ja väljumisel ei hakka trampima ja skandeerima "Priiintsessssi-priiiiintsesssi!!!". Aga kui me nüüd meenutan viimati hüpo tõrjumiseks sealt ostetud vaarika-martsipanisaia, siis hm - minu kirg pole põrmugi lahtunud ja tuli hõõgub endiselt tuha all! Ja linnas, kujutate pilti, on püstijala-koogibaar. Kas on sellist asja inimeste silmad veel näinud? Lähed, luusid natuke hirmpika leti taga, mis on täis unenäolisi maiustusi, koostad suure vaevaga oma himude nimekirja, loetled need asjad priskele prouale naljaka vanaaegse kassaaparaadi taga, maksad juba ära niiet taganemisteed pole, suundud väikese paberilipakaga leti juurde tagasi ja järgmine priske tädi laob su koogid taldrikule ja pistab kahvli pihku. Siis lähed akna alla väikese räpaka laua äärde, seisad ja vohmid kooki niiet kõrvadest tuleb glasuuri. Ja kui jääb tunne, et midagi mahuks nagu veel, siis lähed mõned meetrid eemal oleva väikese vineerboksi juurde ja ostad ühe ameerika pannkooki, meie mõistes siis lihtsalt paksu magusa vahvli hm näiteks vaniljekastmega, ja jätkad oma teekonda seda mugides. Pole nii magus aga on NIIII mõõõõõnus. Ja kui juhtub, et jalad kannavad sind mööda minu unistuste siseturust, siis eks sa juba tead, kus asuvad kõrvuti koogi- ja küpsiselett. Ühest ostad neid naljakaid minijäätiseid meenutavaid karamelliga vahvlitorusid ja natuke kahekihilisi küpsiseid moosiga, teisest aga oma ülimaid lemmikuid - kihilisi kirsitäidisega kooke, mida sööd suure näljaga kas käigupealt niiet mantel on üleni koogine või päikeselise ilma ja mitte niisuure nälja korral tsiviliseeritult näiteks mõnel pargipingil. Sellistel hetkedel on elu siiski veidi enamat kui lihtsalt elamist väärt!

Teine kaubanduslik elamus, mis mind on täielikult ära ostnud, on siinsed "eiteagi-kuidas-neid-nimetada-aga-põhimõtteliselt-kosmeetika-kodukeemia-poed". Peamiselt kauplusekett "Dm". Hmh - paradiis! Kõik, ma kordan KÕIK asjad on ühes poes olemas, ilma et peaksid mingist hiiglaslikust supermarketist neid koos õhtusöögiga ostlema niiet lõpuks oled sajaga juhtmes ja enam ei mäleta üldse, misasjad sul kõik otsas olid, mistõttu pooled eluliselt vajalikud tooted jäävad poodi ja sind ootab lähipäevil samasugune ring. Ei, lähed lihtsalt rahulikult pärastlõunal poodi ja ostled ära kõik puuduoleva, millega küürida ennast, sokke, kraanikaussi; siis veel natuke kosmeetikat, mõned UUED sokid, mingid tervislikud terad ja võibolla ka jaburad vitamiinid. Seda kõike poes, mis on nagu suur ringrada rohke ruumi ja loogiliselt paigutatud lettidega ja kus MIDAGI ei lähe meelest ära. Ja arve on lõpuks ainult kakssada krooni. Mine lolliks noh.

Sellised kaubanduslikud elamused siis. Riidepoodides tunnen ennast veidi halvasti kuna müüad n kohutavalt viisakad ja abivalmid ja ma ei viitsi iga korda mõista enda, et ma olen üks närune välismaalane, mis sellest, et viisakusväljenditega saan hakkama, aga pikem ungarikeelne vadin jääb kahjuks siiski arusaamatuks. Niiet neid ma kas eiran või käin seal koos Gabsikuga. Ilmselt mu rahakoti õnn :)

Vot niipalju siis praeguseks. Saadan endiselt mususid.

Budapest, 16. päev

2009-02-09T23:29:00.000-08:00

No hästi-hästi, tuli üks, tuleb ka teine. Vedasin siin seanahka ja kõõlusin ainult orkutis, et ometi juba juhtuks ära see meie kauaoodatud kolimine. Et oleks ometi uudiseid ja nii. Sest kuigi võõras maa ja inimesed ja KÕIK, siis sellegipoolest pole teps mitte iga päev uudisväärtusega. Eilne tõenäoliselt on, sest transporteerusime lõpuks oma uude apartementi Licköri utcal, kus Budapesti kinnisvarahaid üürivad lahkesti välja tervet majatäit kortereid. Meie omas elas enne üks eesti tüdruk Kirsi, kes eile hommikul ohete saatel tagasi kodumaale miinus kümne juurde siirdus. Meie saime joonelt tema kodukese endale ja suures osas tõenäoliselt tänu sellele, et vaikisime kiivalt oma siinviibimise edasise kestuse teemadel. Maakleripoiss väidetavalt ka ei küsinud midagi ja nii me siis vastastikku lollitasime üksteist. Kuigi ega tea ka - majanduskriis möllab ka siin ja kaks kuud üürnikke on ehk ikka parem kui üldse mitte üürinikke. No ja LOODETAVASTI Gibonit kinni ei pisteta, kui ta läheb tripinaeratusega ütlema, et khm, märtsiga meie üüriperiood justkui lõppebki.

Igatahes. Apartement pole eriti suur, rohkem nagu kuut. Või no hästi-hästi, köögiga hotellituba. Aga sellises olen mina isiklikult oma elus juba ka pikemaid perioode viibinud, mistõttu see mind oluliselt ei kõiguta. Peamised plussid on see, et Kirsi oli siin esimene elanik, mistõttu ei pea kusagilt kapinurkadest teiste inimeste juustu maha nühkima; kuigi ümberringi päris mitmes kohas kaarutavad kraanad ja käib kohutav ehitamine, on meie RÕDU väga numpsiku vaikse sisehoovi poole ja mulle kui vanale perverdile on vaatamiseks välja pandud vaade paljudesse akendesse; jõgi ja kesklinn on siinsamas niiet toredad bussisõidud sinises Ikaruses jäävad edaspidi ilmselt valdavalt ära, jäävad vaid kiiremad tiirud trammi ja metrooga. No ja ma võiksin jätkata, sest siin on tõesti mõnus, aga põhiline on tegelikult see, et ma olen roosa ja rõõmus ja rahul ja ISEENDA PEREMEES. Episoodiliselt käib seoses selle uue koduga peal ka tunne, et on ju nii mõnus ja traalivaali ja ehk pikendaks oma siinviibimist veel nädalakese võrra, aga no esialgu ma väga intensiivselt selle mõtte kallal ei punnita.

Päris lõbus oli episood mehikesega, kes käis korterit üle andmas. Esiteks osutas ta ka igale viimasele ukselingile, et me ikka teaksime, et selle me nüüd saame ja selle tahab ta määramata aja pärast tagasi saada. Teiseks oli ta nii õnnelik meile sisehoovi näidates ja vadistades, kuidas siin on vaikne ja kuidas siin saab lapsekäruga hängida. No nagu püha lihtsameelsust küll, kas ta TÕESTI arvab, et me hakkame siin kööktoas koos imikuga elama ja et nagu KUS me teda sellisel juhul siis hoiame - hm, sahtlis?, prügikasti kõrval?, vannis äkki? No midaiganes, naeratasime kohtlaselt ja noogutasime ja patsutasime kõhtu.

Üleüldse on veider saada neid raseduse teemalisi vihjeid/eeliseid/kommentaare. Mitte et neid nüüd pidevalt taevast sajaks ja ma ise olen muidugi täiesti veendunud, et mantliga pole MIDAGI aru saada aga ju siis natuke ikka on, sest trammis ja metrotsis olen saanud istuma ja näiteks mingi mustlasemutt kasutas seda häbitult ära väikese toetuse lunimiseks. Muidu ma siin neile kerjustele midagi ei anna, sest enamasti näevad nad kas kahtlaselt head või siis liiga hirmsad välja, aga kuna mustlane lubas, et tuleb ilus beebi, siis tundus kohatu ja alatu teha nägu, et ei, räägi mis sa räägid, forinteid siiski ei saa. Eriti kuna ma just olin neid omajagu Gibonile pihku pistnud, et ta mulle erinevaid tooteid ostaks. Vot nii.

Huumor on muidugi see, et meil on kell alles kolmveerand üheksa hommikul ja ma olen juba tunnikese üleval nagu vana rähn. Ühtlasi ka veidi segaduses, et mida nüüd oma suure vabadusega ka peale hakata. Plaanis on ilmselt mitmeid meeleheitel koduperenaise asju sest põnevused ja kultuur algavad siiski hetkel, mil härral lõppeb emakate väljalõikumise kirgastav töö. Enne alustamine oleks siiski puhas sohk. Niiet tõenäoliselt pesupesemist alga! Õnneks läks päike ka kusagile määramatusesse ära, niiet liiga suurt süümet toas olemise osas ka pole.

Saadan kirgliseid tervitusi!

Budapest, 11. páev.

2009-02-05T04:27:00.000-08:00

Nonii... kui nóudlust on, siis peab óigluse móttes olema ka pakkumist. Tasakaal, tasakaal. Eks vaatame siis, mis válja tuleb. See on tore arvuti, vága sóbralikult klóbisevate klahvidega. Kóik tundub vóimalik.

Siiani olen elanud G. tádi majas Budapesti áárelinnas. Kesklinna jóudmine on umbes tunnine teekond bussi- ja metroosóitu, mis pole iseenesest probleem, sest seniajani on aknast válja vaatamine veel huvitav. Niiet ma pole intelligendináru kombel raamatut kotti toppinud, et mitte oma úúrikest elu lihtsalt maha istuda. Lihtsalt istun ja teen táhelepanekuid.

Naljakas on móelda, et nii enam-váhem vaid juhuse ja vóibolla ka veidikese saatuse ettemááratuse lábi olen ma úhtákki seotud mingi koha ja inimestega, mis ja kes ilma selle elu vingerpussita seal ITKH Naistekliinikus mulle suure tóenáosusega poleks kunagi hakanud huvi pakkuma ega oluliselt korda minema. Ja núúd úhtákki olen ma siin ja karta on, et tulen veel palju kordi tagasi. Et minu lastel hakkavad olema málestused sellest maast ja sugulastest siin ja et úhel mústilisel páeval kusagil tulevikus on mu kesises keeltepagasis ákki isegi ungari keel. Úsna veider tundub mulle see váljavaade. Veider aga humoorikas. Sugugi mitte paha igal juhul. Ja no kindlasti oleksin vóinud lópetada veel veidramas olukorras. Ja mitte et ma selle kóige úle núúd vága vaevatult juurdleksin pidevalt aga mónikord tuleb lihtsalt peale naljakas tunne, et mida pórgut ma siin kúll teen. Ja et meie váike tripp Marinaga siia eelmisel kevadel oli justkui úks peotáis vihjeid ja ettekuulutusi. Nojah, aitab diipimisest.

No igatahes see akvaariumielu siin linna servas lóppeb eeldatavasti úsna pea. Suure tóenáosusega esmaspáeval. Hárra, preili ja náhtamatu beebi kolivad elama kesklinna Likőőri tánavale. Ma oleksin valinud Mohhiito allee kui keegi oleks valikuid andnud aga ega mul selle Liksi póigi vastu ka midagi pole. Tegemist on mústilise korteriga peaagu mústilises kohas, mida kaart ei náita ja naabertánavas elavad vanamutid ei tea. Lisaks on see pórsas kotis, sest kuigi ma kandsin úsna priske summa úsna mústilise panga veel mústilisemale arvenumbrile, et kaucio oleks ometigi makstud, siis pole me seda kohta, mille eest me nii lahkesti oleme valmis plekkima, veel oma ihusilmaga náinudki. Úsna meie moodi bisinis, peab útlema. Súgavas vastuolus minu ehedama olemusega, seda muidugi ka, aga viimasel ajal ma lihtsalt ei viitsi rabeleda. Pigem stiilis "ah et vannituppa lambid esimesest valgustipoest, kuhu jala tóstsin - okei! Ja et kőőgilamp kórgusele, mis tundub óige elektrikule aga mitte mulle, sest mind ennast pole asjadel kiivalt silma peal hoidmas - muidugi! Ja et las tuleb see ilusate silmadega ehituspoiss ja tuunib minu kodu justtápselt nii, kuidas temale meeldib, ainsa tingimusega - et oleks ilus (mida iganes see vóiks úhe vóhivóóra ehituspoisu jaoks ka táhendada) - no nagu ofkoors mai hoors! Ja et eks kolime siis sinna korterisse, mida me pole náinud, sest noh nagu tóesti, see justkui tundub óige ja lóppudelópuks on siin siiski liiga palju tolmu, máratsevad kilpkonnad akvaariumis, umbkeelsed sugulased ja liiga intensiivne parasiteerimise tunne". Mul on kohati tóepoolest úkskóik. Las móni kórgem vóim vótab vahelduseks vastutuse. Mina lihtsalt istun ja heegeldan ja ei mótle sellele kóigele rohkem kui veidi.

Ja no olgem ausad, siin on omal kombel ka vága tore. Aga mulle on nii vastukarva elada kellegi teise majas ja súúa tema toitu ja pissida tema kempsus justkui ma peaksingi siin olema ja justkui tema peakski mind siia tahtma. Mina ju pole tema sugulane. Mul on kogu aeg selline varvaste peal ja náost punane tunne, eriti kui olen siin úksi ja G. on tőől. Oleks meie keelebarjáár veidi váiksem kui hiina múúr, siis ehk polekski hullu ja ma ostaksin ennast válja lobisemise ja enese abiks pakkumise ja seltsis telku vaatamisega aga kui ma seda teha ei saa, siis ma tunnen ennast halvasti. Nagu inimene, kes ei oska olla. Ja kuigi hooti tekib tunne, et oh, siin pole ju viga midagi ja mis need kolm ja pool nádalat veel ára ei ole, siis sellisel hommikul nagu tána, muutub tahtmine olla jálle enda, oma ruumi ja oma aja, oma kúlmkapi ja vannitoa peremees, váljakannatamtult suureks. Ja seda kasvói úle ungari sugulaste murtud súdamete.

Hásti. On tulnud aeg tuulutada oma vaalakeret. Járgmise korrani, musid!

Mariella

2007-12-27T10:12:00.000-08:00

Jõulud on lisanud vormi ja väge. Vormi nii sõna otseses kui poeetilisemas mõttes. Väge siiski pigem AINULT luulelises dimensioonis. Füüsilist jõudu äi pole juurde tulnud. Mõtteid on tekkinud. Igasuguseid ja erinevaid ja mitmekülgseid. Noh, mitte neid, et põrutan nüüd välismaale ja hakkan heaks ja tegelikult olete kõik NII nummid. Nagu vaevalt, eks :) Pigem haun pimedal ajal rohkem tigepahuraid ja eraklikke plaane. Ma pole üldse mingi helge inimene, kui selle üle nüüd pikemalt arutleda, aga kes seda viitsiks.

Alustuseks mõtlesin, et mismoodi ma ÜLDSE edasi blogin. Et kas jahungi ainult ümbernurga ja mulliliselt või lajataks episooditi siiski labidaga piki vahtimist ka. Et nimed ja näod ja nii. Sest põhimõtteliselt ma ju võin, eks. Kas ma tahan? Kas teie TAHATE? On see ikka seaduslik? Igatahes blogiksin siis kindlasti palju rohkem, selle peale võime nüüd küll kõik ühe kuivatatud ploomi võtta. Noh - ei ole veel otsustatud seda asja. Struktuurides on jõud ehk kallutatud selles suunas, et kasutame edaspidi eesnimesid ja oleme konkreetsemad. Hm, teeme proovi?

Illustratiivne ja otseloomulikult traagiline näide:

Ma vihkan "seeriakohtinguid"! Need ajavad mind sõnaotseses mõttes öökima. JUHUL, kui mind kohtingule paluv sõber oleks Miljonärist Bisnismän, siis palunväga. Ma saan kenasti aru sellest, et sõber Miljonärist Bisnismänil tuleb minuga kohtumise kokku leppimiseks avada oma überfäänsi händielektroonikkändinõutbuk ja leida seal kusagil minu jaoks üks vaba kakstundi, sest ülejäänud aja teenib ta neid MILJONEID, mille pärast teda armastatakse. AGA. Mul ei ole ühtegi miljonärist sõpra. Mul on ainult sõpru, kes arvavad, et on normaalne pressida kedagi kusagile GRAAFIKUSSE. Et hei, läheme kohvile, nomis, läheme napsule, läheme puhvetisse, mul on sinu jaoks poolteist tundi, ja viimased kakskümmend minutit sellest ma lepin uue deidi täpsemat toimumiskohta kokku aga mis siis sellest eks. Nagu sivuplee ja mine kukele! Aga spontaansus? Aga mis saab siis, kui meil on tõepoolest LÕBUS, kui me tahame võtta veel ühe dringi ja minna pikale jalutuskäigule hotdoogide ja kakaoga ja rääkida üksteisele peale pealiskaudse klatši ja keelesügamise ka pärisasju? Ah et me ei saa? Sest ma olen ju üks neist neljast, kellega kohtumise sa TINGIMATA pead oma päeva pressima? Aaaa...erm...siis ma ei tule. Mina tahan olla kaaslane mitte koha- ja ajatäide ja punane täpike märkmikus - et nääääeeee, kaks nädalat tagasi teisipäeval me ju nägime, nii ruttu küll uuesti ei saa, eieiei, kle nagu tõesti, mul oli lihtsalt vaja kedagi vigurdama mu pastataldriku kõrvale, ma ei tahagi enamat kui lühiülevaadet su elu tähtsündmustest (mees, suhted mehega, laps?, korter?, töö, erm....kõik?) olitore, tsaupakaa. Mkm. Ma pole nõus. Ma pole nõus. Sellepärast ei meeldi mulle Maarjaga kokku saada. Sellepärast ei meeldinud mulle Tarmo eilne pakkumine. Ma lihtsalt ei söö seda sorti suhtlust enam. Klimpidega tatrapuder.

Nii. Läbi selle PROOVI (kaks nime - eksnäis, midagi ei juhtu nagunii) pressis päevavalgele järgmine mõte - parem on veeta oma vaba aega inimestega, kes täidavad sind positiivsete emotsioonidega. Pervert minus tahab muidugi alati minna kohtumisele nõdrameelseteks muutunutega, lihtsalt et kõditada ennast üleoleku suure ja enivei halba õnne toova paabulinnusulega. Hiljem saab sedasama sulekest kenasti kasutada antiiksel kombel söömaajajärgseks (ja üha sagedamini ka söögipausiaegseks) öökimiseks. Tuled tulema küll tundega et VIST oled siiski normaalsem (???), aga õnnelikumaks see sind ka ei tee. Kena inimese muutumine ilgeks ahelsuitsetajast egotsentrikuks või tülpinuks silmajõllitajaks, kellel on sulle öelda ainult sarkastilisi etteheiteid, on liiga vänge tripp isegi kodus lössinarritatud enesehinnanguga iseendale. Õeh.

Siis oli muidugi veel mõtteid, aga kohe kõike ei saa. Pealegi uusaastalubaduste aeg pole veel käes.

Lumi, palun saja nüüd alla.

But Mariella just crossed her arms

As she walked up the stairs

And she went into her bedroom

And she sat on her bed

And she looked in the mirror

And she thought to herself

"If I wanna play, I can play with me

If I wanna think, I'll think in my head"

like it`s nineteen ninety nine

2007-12-21T12:44:00.000-08:00

Nagu sivuplee! Ja vulevukuseeavekmukaasessuaa! Ja parlevuu ja ponnsuur ja buenos aires. Mis tuleb kõlaritest? Kõlaritest tuleb Prince 1999. Suus on juustupihv. Viimase kuue tunni jooksul jõime Mariaga rohkem alkohole kui ma sellest naisest eales oleks uskunud, mis muidugi suurendas minu usku mitmekordseks ja maksimiseeris (on olemas siuke sõna või?) usku, et ma selle pihvi peatselt jälle välja oksendan. Aga sellest hoolimata on kena olla.

Plaanisime ka suure Kuuba-teemalise peo. Mis muidugi tõenäoliselt jääb ära, sest enamus unistuste nimekirjast on kas Edgariga Hundisilmal või hooravad kusagil uute (aga vbla ka vanade) pruutidega. Või lähevad lihtsalt teisele peole, kuna minu ja Marina metsik Kuuba-pidu rohke rummi ja sadade paksude kuuba naiste higistel reitel rullitud sigaritega tundub olema feik väljamõeldis ja veidrate naiste plaan. Nad eksivad. Ja pidu tuleb nagunii.

Vbla oleks parem blogida kainena?

Mõned küsimused: kas Triin ja Meelis on lahus?

Kas Grinch tõesti varastas jõulud?

Kaks ibuprofeeni või üks?

Kas karjased kartsid tõesti ÜLIväga või siiski VEIDI vähem?

Kumb on normaalsem - kas mina, kes ma olen arst ja käskisin 4-aastasel oma sõrmed kokku lugeda (eriline hobi tõesti) või 4-aastane, kes küsis, et kas hiinlastel on ka kümme sõrme ja vastusele jah vastas küsimusega - aga kas neil on ka INIMESE sõrmed?

Kuuba pidu tuleb äge.

dilemma

2007-12-07T01:56:00.000-08:00

Haiguspäev vol 2. Patsiendi üldseisund on muutunud rahuldavast heaks, köha kõrvulukustavaks ja häälelt ei kao ilmselt niipea see vastupandamatu pornostaarilik kähin. Veel paar sellist päeva ja patsient kaalub omenese täisealiste lõbustusteenustele orienteeritud telefoniliini üleslükkamist.

Midagi, mille üle juurelda: ma lähen sageli inimestega tülli. Noh, mitte igapäevaselt, aga iventšallii. Mitte lõbu ega põnevuse ega haiglase intriigitsemisvajaduse pärast. Pigem seepärast, et varem või hiljem juhtub alati midagi, mida ma ei suuda alla neelata ja siis tulebki suur draama ja sisin ja külma sõja aastad. Või kuud. Või päevad. Natuke külma igaljuhul.

Preilidega tuleb seda siiski harva ette. Sest kes ikka võtab suvalist madu oma rinnale soojendada - naiste usaldussuhe kujuneb märksa aeglasemalt ja intiimsed detailid saabuvad tavaliselt HILJEM. Võimalus käsi väänata ja teist nutma ajada ka. Seda erinevalt poisudest, kes omandavad positsiooni, kust sulle täpselt paremasse silma sülitada, väga oskuslikult tunduvalt varem ja seda ootamatum on hetk, millal sul tool alt ära tõmmatakse.

Varem või hiljem saabub aga lepituse otsimise hetk. Enamasti küll hiljem, millest on kahju, sest inimene pole elevant ja ma NO LIHTSALT EI SUUDA viha pidada nii kaua kui tahaks. Ja siis ongi oht käega lüüa, naeratada, öelda "ahmissanüüd" või "ahmaiviitsisellestenamrääkida". Rahuldus, mis pidi tulema kisamisest, sapipritsimisest ja õelatest joonealustest märkustest, jääb saamata, sest sellega uuesti pihta hakata oleks tobe ja pealegi on mahlakamad nähvamised juba ununenud. Ära leppida tundub lame, leppimata jätta liiga bitchy. Hea ei ole üht ega teistpidi.

Niiet "kallid sõbrad" - Tarvo ja Priit - MIDA kuradit ma siis teiega seekord peale hakkan?

saa tuttavaks liis, see seal oledki sa ise

2007-12-06T02:34:00.000-08:00

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool

oma unenägu, mille magades sa leidsid.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

mida unes nägid, mida padja alla peitsid.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

sest et minu jagu sinu unenäost on pool.

Anna pool, anna pool, anna pool, anna pool, palun anna mulle pool,

nii su unenäost kaob minu näotu pool,

mul anna pool, mul anna pool.

Kes see Pooli Anna on siis ka ometigi?

See laul on nii umbes viies blogis üleval, juba kuugeldasin. Seetõttu ei saa alla jääda ja pean ilmselt samuti üritama kimada trendituultes ja laineharjal nagu kõik teisedki diipijad.

Äh, ma armastasin Laurit ju juba vanasti! Ma pole mõni tühikargaja.

Igatahes.

Ma ausalt öeldes ei arvanud, et see ongi nii. Et ise oled ka enesele võõras. Et ei olegi nii, et ennast tead ja kõiki teisi õpid tundma (kui, ja veelkord KUI õpid....neid, keda lõpuks õpid, pole palju, ma kardan - komad, KOMAD!). Aga tundub, et olen asjadest valesti aru saanud (MILLINE uudis) - ma ise olen KA üks hiiglaslik sajatoaline loss, üks kaheksa peaga lohe ja peenem müstifikatsioon. Sest - ja seda pole nüüd lihtne seletada, Lauri laulab siin kõrval nii kõvasti - pisiasjad enese kohta, mida oled justnagu alati teadnud, on justkui majad sinu tänavalt - sa tead neid aga ei näe neid. Nagu fotoeksperiment sinu armsatest asjadest ja kohtadest veidrate nurkade ja suure zoomiga - nii ei tunne sa enam midagi ära. Sest sa ju ei istu ega vaata tundide viisi, mitu ruutu on su vannitoapõrandal ja kuidas vastasmajal on iga aken isemoodi raamiga. Kogu aeg on ju tähtsamaid asju teha - sahmida ja tuustida ja olla erutatud, tülpinud või vintis. Ja nii käivad ka enesega need äratundmise külmad sahmakad - AHHAAA, niimoodi siis, niimoodi see siis minuga ongi ja ilmselt jääbki, sest muster on juba sügav ja seletamatu ja kindel. Et mõnikord ma ei helistaGI, kuigi mõtlen et peaks, sest allpool on midagi võigast ja ma ei saa sellest ja enesest mööda. Et armastangi pralletada korteris ja pelgan võõraid ja kasutan poisude võlumiseks oma klassikalist arsenali "ah milline põnev plika". Et põengi neidsamu haigusi ja kannan sellist tüüpi riideid ja maniküür ei hakka mulle korda minemaGI. Ja nii muudkui edasi ja edasi. Need äratundmised on kui kindersupraisid - ma tean, et seal hea šokolaadi sees on üks värviline risu, mida ma hiljem ära visata ei raatsi ja millest tolku pole ka teragi, aga selle lahtinokkimise ja avastamise mõnu vastu ei saa ka kuidagi.

Vaat siis.

Illustratsiooniks - kolm korda aastas põen ühtsama haigust - saan nohu, kibeda kurgu, kaotan hääle ja asun võitlema neelu ja trahheat käristava kinnise köha ja kleepuva tatiga kusagil seal häälepaeltel, mis mind öösiti paneb istukile kargama ja läkastamaläkastama sest muidu tuleb lämbumissurm ja põrguminek. Kulmineerub kõik kuriseva ja lärtsuva joodikuköhaga järgneva nädala jooksul ja paarinädalase hingamisteede hüperreaktiivsusega veidi hiljem. Ja kuigi see kõik on juba ammu selgeks saanud ja meetmed saavad tarvitusele võetud, siis tüütu on see sellegipoolest. Palavikuta haigused, mis sind sellegipoolest halvavad, tubaseks ja hädiseks sunnivad, on muule maailmale kuidagi ebausutavad ja simulantsed. Enesel on samal ajal vesi silmist väljas kui köhimiseks hoogu võtad ja astmaatikuna kapiserva najal lõõtsud. Ähh.

Ma kavatsen homseks terveks saada. Sest KUI mitu liitrit meeteed ühe kuuekümnekilose emase sisse mahtuma peab?

Ja päeva küsimus. Kui mitmel nunnal sajast on kapinurgas vibraator ja/või pakk marpsi ja/või poolik kärakapudel? Kes teab?

Toome ära ka päeva pildi - arvestades viimase aja toitumistrende on see LIIGAGI sobiv.

viuviu

2007-11-28T01:40:00.000-08:00

Mul on viimasel ajal probleem valguse ja õhuga. Esimest ei ole praktiliselt kunagi ja kui on, siis teeb see mu mullamutistunud silmadele haiget oma sähvimise ja muutlikkusega. Köök on hommikuti sulaselge piinakamber, sest ruloode vahelt vilksatavad valgusetriibud ajavad mind segadusse ja uimaseks. Õhku otseloomulikult ka ei ole. Või kui on, siis on see kas liiga külm või liiga kuum. Võibolla on see lähenev kliimaks - ei tea, igatahes ärkan ma öösiti higiligeda ja lämbuvana, sööstan boilerilt alla timmima neidsama 22,5 kraadi, mille ma õhtul külmast lõdisevana ja Tsälmeriga suurt sõda pidades olen sinna suutnud peale pressida. Siis kisun seljast viimsemadki riideded ja püüan jahtudajahtudajahtuda. Et siis 20 minutit hiljem ärgata värisedes ja jääkülmade varvastega, ennast ja kogu maailma maapõhja kirudes. Nagu mis minuga on?

Mõnus virisev vanatüdrukukont olen varsti valmis, kui niimoodi jätkan. Et siiski KUIDAGI tasakaalus püsida, loetlen siinkohal asjad, mis on hästi. Tomatid (kui neid on), šampinjonidega kodujuust (kui seda on), mullidega vesi (seda enamasti on), värvilised sukad (mõnikord tuleb siiski olla hingelt hipi), see, et kuigi ma subjektiivselt muutun iga päevaga priskemaks nagu see trulla, keda Triips igapäevaselt narrib, näitab objektiivne tegur aka kaal endiselt samu numbreid, milkivei šokolaad (mis mul kotis on ja mille ma kohe ära söön).

Kena, et enamuse nimekirjast SIISKI moodustab toit, mahlane TOIT :) Midagi pole teha, raskel ajal on see naise parim sõber.

Ja kuna on obvioosne, et mu blog hakkab siiski muutuma trendikaks fotoblogiks, siis siinkohal ka paar kiiret kaadrit hommikusöögist, mis koosneb ju läbinisti headest asjadest. Vesi jäi pildilt välja. Nagu ka rasvase pikkpoisiga suuuuuur võileib. Njam.

Makro on siiski võitnud mu südame:

poltergistika ja robootika uusimad saavutused

2007-11-26T10:49:00.000-08:00

Mina võin küll olla baltimaade parim asjadepildistaja aga isand Tsälmeri näol on tegemist siiski TÕELISE tondifotograafiga. Siinkohal klassikaline näide tema igapäevastest saavutustest - Pimeduse Prints libekeelselt üllast neitsit kunstnikunimega Marina Piik põrguavarustesse meelitamas:

Piik on mugudi varbaotsteni õilis ja puhas kut õunapuuõis ja keeldub tulemast, mida siiski VÕIB järeldada sellest kapsarauana kokku pigistatud suust. Õige kah. Sest jutud käivad, et Pimeduse Printsil on üks uur hirrrrrmus käädset aka surmarelv, mida ta ei karda kasutada. Kella ta selle pealt vaadata muidugi ei oska, pole mõtet teda selle küsimisega närvi ajadagi.

Siinkohal toome ära ka selle hirmuäratava riista:

Jap, karda ja lõdise, ristirahvas - robotid on siiski JUBA meie endi keskel!

nuclear explosion nagu iga minut

2007-11-25T11:54:00.000-08:00

Tülps on peal. Tülps käib kord paari kuu jooksul, vahel ka sagedamini. Novembris käib pea iga aasta. Ja see pole uudisväärtusega lugu. On lihtsalt tülps. Ma olen kõiki inimesi juba näinud. Ja nendega kõik ära rääkinud. Ma olen töötanud ja maganud ja laiselnud ja söönud. Erinevaid asju söönud. Kotis on milkywayd - kaalun ka selle söömist lähiminutitel (tore kahe igrekiga sõna....tavaliselt on esimene i...miilkiveeeeiiii). Obsessioneerinud laste järgi ja võbisenud suureneva rutiini hirmus üheaegselt. Unistanud suuremast korterist ja leppinud väikese korteriga ja unistanud taas suuremast. Ma olen kõik selle väikese korteri ära koristanud. Jäänud on ainult ülemine riiul koridoris ja minu sahtel väikeses valges kummutis. Ja selles punktis pole ma sellesse korterisse kolimise hetkest veel kunagi olnud. Sellel hetkel ka polnud. Alati on olnud paar kasti ja kotti hunniku kasutute ja tühiste ja "ohkurat ma võin seda vajada, ma vajan seda kindlasti tulevikus, ma ei saa seda ära visata, see on ju temalt, see on ju sellest ajast, see on niisama numpsik, äh see on mõttetu pask, ma tegelen sellega järgmine kord" - asjadega. Niiet RED ALERT, oleme jõudnud ultimaatsele tasandile. Ma hakkan isegi hõõgveinist tüdinema ja see on hull märk.

See jutt on siin blogis juba kümnes eri versioonis kirjas. Tunne on selline nagu vantsiksin aegamisi keerdtreppi mööda üles. Kusagil kõrgemal ootab selline pisike johnnydeppilik rõdu - logisev ja kitsa käsipuuga ja ümberringi käib üks igavene tuul ja mäsu ja vihm. Kui nüüd minna traagilisemaks VEEL, siis sähvivad ilmselt ka mõned välgud. Ja siis ma seisan seal ja riidekesed lipendavad ja meenub, et saabastele jäi vihmakaitse teine kiht tegemata nii nagu mul kuratvõtaks alati jääb ja veidi aja pärast tuleb ka teadmine, et midagi tuleb ette võtta. Välja mõelda SIHT, asjade POINT, teha PLAAN.

Ootan seda hetke põnevusega. Variant on muidugi ka, et sellele päevale järgneval päeval ma mühatan, teen uue vorstisaia ja teesklen, et kõike seda rõdu ja traagikat pole kunagi olnud. Nii ma tavaliselt ju teen.

Ma olen viimasel ajal teinud kolm pilti, mis mulle meeldivad. Need:

Täna on mu unistuste elukutsed asjadepildistaja ja kirjanik. See, et ma kumbagi tegelikult ei oska, pole unistuste puhul õnneks mingisugune takistus. See on peaaegu sama tore kui mäng "Mida ma ostaksin kui mul oleks miljard naela". See mäng ei lõppe nagu IIALGI! Helljee.

Siin ei saa naeratavaid nägusid teha aga see postitus lõppeb tegelikult siiski positiivsete nootidega. Param-param-pa-ra-raaaaaa.

Hakkan lugema Iia raamatut ülemteenrist. Arvestades seda, et ülemteenrid siiski on sunnitud üsna palju koristama, võime kiirelt leida ühise keele. Sarnaselt eelmise raamatu autistipoisiga, kes ei kannatanud muutusi ega seda kui toidud taldrikul kokku puutuvad. Mina näiteks söön asju paarikaupa ja alustan tegevusi veerand-, pool- ja täistundidel. Kord peab ju olema.

???

2007-11-23T16:02:00.000-08:00

Mõtleks vaid. Nad andsid sulle keha, mis töötab. Naeratuse, mis võlub (no mõningaid poisusid vähemasti) . Hääle, mis küll ei kosta aga on siiski KUULDAV. Nad andsid sulle aju (või no vähemalt võime tajuda maailma - siinkohal väike musu Raiku sõpradele). Südame koos täismängu - empaatiavõime, süüme ja muu tüütuga. Ja kõige selle keskel unustasid nad teha sind valukindlaks - kui LABANE.

Olen ikka arvanud, et on olukordi, mida tuleks filmida ja siis need filmid juutuubida. Avalikustada sitasemad ja verisemad olukorrad, et inimesed mõtleksid. Enne kui nad tahavad keisrilõikust, kihutada sõpru täis autos umbjoobes või last lastekodusse anda. Täna ma lisaksin sinna nimekirja veel kusagil voodinurgas suure häälega nutta lahistava sõbra.

Nagu HALLOO. Peenis või inimene? Selleks ei pea pr. Tšatšua etiketiõpikut lugema, et teada - inimesi ei unustata, ei jäeta maha, ei eirata. Inimesel pole leiubürood ega mahajäetud koerte kodu, kuhu kogu oma alandusega vantsida.

Uskumatu. Mind praagiti välja nagu juudirasvast seepi. Nagu MIDA VEEL?

taikonaut

2007-11-23T06:08:00.000-08:00

Saturday night
I watched channel 5
I particularly liked CSI
I don't ever dream about you and me
I don't ever make up stuff about you and me
That could be considered insanity
I don't ever drive by your house
To see if you're in
I don't even have an opinion
On that tramp that you're still seeing
I don't know your timetable
I don't know your face off by heart
But I must admit there's a part
That still thinks that
We might get on
We might get on

Ühel päeval ühes filmis oli üks tark lause. Algus on paljõotav! Väitele - elu ei ole nagu film - lajatati sügavalt ja südamest vastuseks, et - oh loll, muidugi on. Mida sellist, mida poleks juba mõnes filmis olnud, suudad sina välja mõelda? (Ja siinkohal ma ainult parafraseerin, ma ei mäleta TÄPSELT!) Tõde nagu briljandid. Igatahes on elu ka laul. Sest ega polegi olemas olukorda, millest keegi juba laulu poleks kirjutanud. Siinkohal siis laulujupike, mis nii kenasti kirjeldab minu obsessiooni Ivoga seoses.

Päris kena, et nad pole veel jälile saanud ja mind hullarisse pistnud. Kõhkõh.

Üldiselt on vabad päevad kenad. Aga kui kuusteist minutit peale ärkamist läheb kohe jälle pimedaks, siis on tegemist klassikalise sohiga. Sest pime aeg on siiski nagu öö. Ja öö on uneaeg. Ja uneajast ärkvel olemine on lihtsalt puhas patt ja kindlasti ei saa siis midagi tehtud. Niiet samahästi kui poleks kõike seda vabadust olnudki.

Kohutavalt erutav on see, et pesumasinal on valikud nagu kiire ja aeglane tsentrifuug. Ma muidugi valin alati aeglase, sest ma põen, et mu riided lagunevad algosakesteks, aga teadmine, et ma VÕIN valida ka kiire, ajab mind lausa pööraseks.

Ja lõpetuseks päeva küsimus:
"Kas sefiir on Sulle eales pettumuse valmistanud???"

blablabla

2007-08-15T12:14:00.000-07:00

Avasin pudeli õlut. Mina! Plaaniga olla seltsiks prigisevale poisule teispool ekraani, kes aga õudiis käigupealt kahe ksanaksi pluss veiniga ja läks mitte nii elegantselt magama. Nüüd oleme siis kahekesi - mina ja õlu. Suhteliselt haruldane kombinatsioon, aga ilmselt parem hilja kui alma.

Olen puhanud. Veider kohe. Kodu tundub jälle kena, mitte ainult väike ja räpane. Räpane on ta praegu ka, aga ma ei lase end sellistest tühisustest kõigutada. Sest ma olen puhanud. Kalamaja tundub jälle nunnu ja mitte nii läbinisti tüütavalt tuttav. Inimesed on küll samasugused. Armastan ikka ainult neid, keda armastan. Mõni tundub veelgi igavam kui varem. Lõunauinakud ei tule välja ja õhtul on raske magama jääda. Ja hakkasin uuesti Frommi lugema.

Olulineinfopunktee. Ärge lugege seda blogi rohkem, mul pole midagi öelda :)

Vahelduseks...

2007-07-14T12:14:00.000-07:00

...munajäätis mustikatega. Tsonntravolta venitamas rasket lõuna murret ameerika häpiendi filmis. Teismeline õde nahistamas oma järjekordse poisuga kusagil kahe kinnise ukse taga võõra lõhna pilvedes (nagu MITU jõuab ta neid pidada enne kui ületab oma kahekümnenda eluaasta künnise? Ja MITU on mul endal ette näidata, et mu sõnadel ELU ja ASJADE ja KUTTIDE kohta oleks mingitki kaalu? Ma eelistan siinkohal väärikalt vaikida. Pigem tõesti.) Kolm kahtlustavat pilku teel videolaenutusse, järgmised kolm tagasiteel. Sest nagu KES ma siis ikkagi olen? Võimalus minna vanni. Adumine, et mu vanematel ei ole baarikappi. Mul endal ka ei ole, aga mul on üks poolik džinn nagu ALATI alumisel riiulil. Törts lahtunud toonikut ka. Kõik, mis ma siit leidsin, on üks poolik pernoo ja no kusagilt jookseb siiski PIIR. Jah just kusagilt enne aniisi see piir just lähebki.

Mitte kedagi, keda kutsuda sumedusse jalutama. Sügav kõhedus ÜKSINDA sumedusse süstimise ees, sest vastu jalutavad teismelised täidavad mind viimasel ajal sulaselge õõvaga. Mis paneb mind omakorda-mõnikorda kahtlema ka edukas elukutsevalikus, sest tänaval omaette korrutamine - ma võiksin olla sinu arst ja JAH, sinu oma ka plikanähvits ja vaatame, kes siis keda hirmutab jajaja - no see pole kohe kindlasti normi variant.

Nojaa, ma olen ikka põlanud inimesi, kes ei oska endaga omapead olla. Kellel polevat justkui siis midagi teha. Sümbioosiks kuusest ja riisikast on samas kuradi kerge muutuda. Nii ongi üsna ehmatav avastada end suvalisel ajahetkel kohutava kiirusega haaramas telefoni, et helistada, et helistada...noh, et helistada näiteks...nojaa, miks mitte...nagu võiks ju, et ta tuleks ja siis me...või siis tema, noh kasvõi lihtsalt räägiksime...aga äkki on naine kodus, äkki ta...nojaa, on ju laupäev, inimesed on laiali ja mul on ju need filmid ja ma tahtsin vaikust ja vanni ja ehhh, parem siiski mitte. Jah, parem siiski mitte.

Ehh, nojah. Magusmagusmagus provints.

Tuleks juba keegi koju.

elu edetabelid

2007-07-08T11:34:00.000-07:00

Mõne inimese lähedus on hämmastavalt kerge. Liigutused ja laused on vabad, puudutused loomulikud. Nagu libistaks end vahuveinivanni - kõik su ümber on kihisev, magushapu ja natuke ülemeelik; võid sukelduda põhja ja tõusta uuesti pinnale, lonksates seda, milles sulistad, ja jääda käigu pealt natuke vinti lihtsalt sellest, et sul on nii hea olla. Iga natukese aja tagant tahaks jalgadele karata, keksida ja kilgata - mul on sinuga koos nii HEA, miks me ometi, OMETI sagedamini ei näe?!?!, aga seda sa muidugi ei tee, mkmm, sest parem on olla tasem. Natuke üleolev, natuke ninakas, sest kindlam ja ohutum on, kui sind läbi ei nähta. Kui sind LÕPUNI läbi ei nähta. Nii lasedki jalad rippu ja pea kuklasse ja muutud mõneks ajaks kellekski, kes pole päriselt sina - kellekski, kes vastab kerglaselt ja lõbusalt ja isepäiselt ja on natuke rohkem nukk kui sa endale pärispäevadel lubada saad.

Hiljem lõhnavad sõrmeotsad hästi ja seespool on parem tunne. Palju parem.

Ja kui need kihisevad kohtumised jooksevad kokku millegi nii halva ja nutusega nagu täna, siis on kontrast nii selge, NII selge, et sa ei tea enam, kuidas on võimalik tunda kahte nii vastandlikku tunnet üheaegselt ja ise ikka veel ühes tükis püsida.

printsid

2007-06-24T12:08:00.000-07:00

Kui oled kord juba tüdrukuks sündinud, siis ei saa sa sinna midagi parata - üht-teist vajavad KÕIK plikad kogu oma eripärakalisusest hoolimata vahetevahel vist siiski ühtemoodi. Mõnda kleiti. Šokolaadikooki. Midagi, mille küljes on pärleid. Mitmeid pudeleid veini kohe korraga. Koktaile, rohkem koktaile. Sutsukest vanakooli romatikat. Seda viimast vahel kohe eriti. Ei unusta mina eales neid postkasti toodud lumikellukesi või apteegis söödud hematogeeni (et vaadelda INTERJÖÖRI geniaalseid värvilahendusi). Kõik need naljakad hiilimised ja niiii magusad ütlemised. Nagu MMMMMM. Kõige ausam on kogu kauba juures see, et sa ei tea iial, millal see sind tabab. See soe surin kõhus ja teadmine - mõnele härrale olen ma kasvõi korrakski hinge läinud. Njam.

Vist on siiski võimalik ennast välja magada. Eks homme hommikul kuus viisteist arutame selle üle uuesti. Seniks näpud püsti.

Ehm...

2007-06-19T06:51:00.000-07:00

Fain, FAIN, F A I N ma joon siis ühe kohvi alustuseks OKEI? Ja siis vaatame edasi, aga ma olen VEENDUNUD, et ma olen ka peale ühte-kahte-kolme kohvi endiselt NII unine. Ja midagi ei muutu. Ma ei tea, kuhu kurat see energia läheb aga vot läheb. Juuksetutid on koguaeg püsti justkui antennid ja püüavad kosmosest lisa tõmmata, aga efekti no mittemingisugust. Ometi on SUVI ja traalivaali ja vilepillipuhumine. Okei, ma joon siis kõigepealt selle kohvi. Ärge ainult ruiake mu kallal.

Aga reielihased on muutumas trimmimaks!

nuuti ja kuuti!

2007-05-29T12:53:00.000-07:00

Õpime vastama oma mobiiltelefonidele, vastasel juhul on aeg end uuesti harjutama hakata numbrikettaga riistaga, mis on seina küljes KINNI. Nagu TÕESTI. Inimestel on muud ka teha, kui iga kahe sekundi järel helistades ennast täiega hüppesse ajada. PIK AP JOR FÕUN, MANKIMÄN!!!

Üldiselt olen ma praegu läbinisti ja lõhkinisti ja ülenisti armunud Ivosse. Sa mu südame sireliõis küll. Vähe on mehi, keda ma olen kuugeldanud - alar ja metsvaar (KUIDAS sai tema siia listi?) ja mõnda, rohkem ma kuugeldan vastikuid eitesid, aga täna tegin ma seda ka Ivoga. Mmmmmmh. Need on need igavesed käärid ja suur dilemma, mida ma hoolimata oma kõrgest east ja teravast taibust pole suutnud kokku lüüa ega läbi ampsata. Rahu või rokk, ma küsin?

mmmmm, egole maitseb!

2007-05-23T09:34:00.000-07:00

Kaks lausejuppi tänasest päevast. Mulle ja minust.

"Kui sa oled POOLTKI nii korrektne ja täpne kui su vanemad, siis on meil just SIND vaja".
"Sinul Liis tundub olema VÄGA ilus eesti keel, kas sa kirjutaksid meile selle teksti?"

Tagasihoidlikud kummardused, naeratused ja hopstihoi tegema tasuta tööd maailma hüvanguks. Kiituse eest kargan kasvõi läbi põleva rõnga, kont hambus ja karikakrad kõrvas. Lõunauinakutel on nüüdsest kriips peal.

kompleetne idioot

2007-05-18T14:58:00.000-07:00

To make you laugh, I would be a fool for you Although the people turn and stare I really don`t care I would give my everything to keep you, boy It breaks my heart when you`ve not there I`ll stage a ballet on a tabletop Command performance finger size And although I ain`t got no tune My show ain`t gonna fly I`ll find the music there in your eyes Oh me, oh my, I`m a fool for you baby baby now Fool for you Oh me oh my I I am crazy crazy baby Oh me, oh my me oh my Yeah I`m a fool for ya baby C`mon let your love light shine on me Shine on me

kell siin ei kehti ja rinnad ripuvad vabalt...

2007-05-16T06:34:00.000-07:00

Viimasel ajal üha sagedamini tahaksin küttida, korileda (ma kahtlustan, et nii seda sõna TEGELIKULT siiski käänataväänata ei saa :)) ja järada juurikaid. Kui võiksin käia räpaste dressipükstega ja talitada sigu ega peaks loksuma ühistranspordis või istuma igava kabinetilaua taga, siis ehk ei kujuneks olukorda, kus ma pean isuäratava välimuse säilitamise/saavutamise nimel TEADLIKULT füüsilist koormust suurendama. Teate - olgem nüüd päriselt ausad - trenn trenni ja lihaste nimel on mind alati külmemast külmemaks jätnud. Hapnikuta higised ruumid on köitvad ainult siis, kui see, MIDA sa seal sipled, puudutab rohkem su "pead" ja kenad kintsud on lihtsalt paratamatu kõrvalprodukt. Niipea, kui miski muutub grupis sooritatavaks kohustuseks, hakkan viilima nagu vana tõhk. Pealegi ei vaja ma õnnelikuks eksisteerimiseks supervormi, piisab kui ähkimata trepist üles saan. Nii ongi reaalsus see, et minust on saanud keskealine proua, kes rakendab selliseid fätsopehmode kaalulangetamisvõtteid nagu "välju ühistranspordivahendist alati paar peatust varem", "lifti asemel kasuta treppe", "eelista kanaliha põrsakesele" jne. Üsna masendav on ise seda endale teadvustada ja rõõmsa, LOOMULIKULT füüsiliselt aktiivse maainimese (ma ilmselgelt idealiseerin) peale mõtlemine võtab trepist kuuendale korrusele rühkides ausalt öeldes häbinäo ette. No NAERUVÄÄRNE, aga missateed, eks. Nii ma siis kutsun küll alati lifti, aga kahe sekundi pärast teen tähtsalt tülpinud näo ja alustan sörki astmetel. Kristiinest vänderdasin täna jala koju ja kanaliha vürtsikas kastmes hakkab muutuma (küll endiselt hõrguks kui siiski) sööklarutiiniks. Ja ometi on need kõik justkui ETTEVÕTMISED, mitte midagi, mis tuleb iseenesest. Eriti kehtib see jala käimise kohta. Sest Tallinnal on miinuseid rohkem kui üks, aga eriti ehe pask on selle koha juures see, kuidas siin kõik justkui eksisteeriks masinatele. Nii ongi iga kord, kui ise teed ilma ratasteta pooletunnise jalutuskäigu, tunne justkui oleks haledalt tüssu saanud ja raisanud kohutavalt TÄHTSA osa omaenese elust. Hõh, kaotatud episood veidratestjakoledatest tõenäoliselt.

Segane jutt. Ühesõnaga fantaasia rattast hakkab muutuma üha piinavamaks. Kaal püsib esialgu sama.

Ja et miks selline algus? Sest nii on. Kaks esimest asja, mille koju jõudes küljest tirin, on kell ja rinnahoidja. Ju need pole siis päriselt mina, päriselt minu enese valik. KUI nüüd diipida. Kõh.

nii...

2007-05-06T00:57:00.000-07:00

Sügava kurbusega peame teatama, et kogu planeeti on tabanud ülim tagasilöök - Liis Veeber kaotas usu inimestesse.

Siinkohal oleks sobilik kanda musta. Võibolla isegi KÜBARAT.

Võlukeppi!

2007-05-05T12:22:00.000-07:00

Vahel...mitte liiga tihti, aga siiski häirivalt sageli, tahaksin olla kordi kangem naine kui see, kes mulle tegelikkuses peeglist vastu vaatab. Ma tahan, et minu kulmukortsutust peljataks. Tahan, et suudaksin sapise repliigiga vestluse lõpetada ja ei langeks uude sõimlemistsüklisse. Tahan, et suudaksin viha välja süljata ja siis suu kõvasti kinni panna, et järgmine kord rääkida kunagi HILJEM. Ja et nutt ei tuleks nii kergesti. Karjumine ja tahtmine tuba koos kõigi selles viibijatega puruks visata ka mitte.

vsjo. pakaa.

2007-05-04T06:44:00.000-07:00

Mul ei ole riideid ja mul ei ole raha. Ja külmkapis on TATAR. Okei, seal on muid asju ka. Riideid ja raha siiski mitte. Need riided, mis on, on mustad. Neid on pealegi vähe ka. Ja siis ma olen muidugi rumal. Ja ärrituv. Ja kõike selle pärast võtangi ma nüüd selle sada krooni, mille peig-pilastaja-pankur kapile jättis ja sõidan Paidesse ära. Seal pole riideid vaja ja saab EELDATAVASTI rahu (ja raha?).

MÕNED inimesed ei tea minu kohta kõiki neid koledaid asju ja tahavad minuga kirgliselt kohtuda. Rumalpead.

Kui nüüd selle bussisõidu üle elaks.

lülitage mind sisse, palun.

2007-05-02T06:50:00.000-07:00

Sitavitamiinid-paskmiinid on otsas. Kui ka raha ei oleks no ikka NII otsas, et sente ka ei ruleeri taskupõhjas, läheksin OTSETEED apteeki ja topiksin nii mõnegi ausa alkoholiprotsendiga nõgesetooniku või kangema hamstripuuripõhukapslite karbi kotti. Praegu lunin lihtsalt härrat, et poest toodaks preilile apelsinimahla ja värsket salatit. Efekti muidugi mittemingisugust, sest hambaidsöövitavalt kanget kohvi kulub ikkagi hea sahmakas ja erksaks ei saa sellegipoolest. Tuierdan ringi, kõik asjad on tegemata ja kogu aeg tahan magada. Uudis-kuudis küll. Igal hommikul vannun, et võtan ennast kokku. Trollis kirjutan märkmiku paksult täis asju, mida KÕIKE ma õhtul teen ja koju jõudes puugin ikkagi ainult kõhu täis ja keeran magama. Et ärgata televiisori-letargiasse, kust mõne tunni pärast jälle kaduda ööunne. Igal hommikul alustan uut dieeti ja tahtejõudu jagub täpselt hetkeni kell üheksa kakskümmend, kui naeratades lükatakse nina alla kohvitass ja hiidrindadega bioloog toob välja järjekordse paki soolakõrsikuid, karbi salatit, kilekoti küpsiseid või noh midaiganes.

Õudselt on teil vaja seda kõike teada eks? :)

Nojah. Pauerit pole. Ainult uudiseid loen suurte silmadega. Mu uus lemmik on herr Paet. Mulle ikka meeldivad inimesed, kelle laused on mõtestatud algusest lõpuni, eriti veel siis, kui neil tõesti on ka konkreetne lõpp. Kraaps siinkohal talle.

Ma oleksin ehk pidanud õppima midagi muud. Viimasel ajal on mul kirg õigekirja ja mööblipaigutamise vastu. Meditsiin täidab mind kerge tüdimusega.

Redistes on vist ka väga palju pauerit, kaspole?

nagu MISASJA?

2007-04-26T00:41:00.000-07:00

No kassasaad! Kui päev algab NIIMOODI, siis MISMOODI see veel lõppeb? Ma ei tea, kas ma üldse tahan või julgenGI teada.
Kus on nüüd need väikesed jaapani teadlased, kes ka unes leiutavad, kuidas vihmavarju telekapuldi ja vanaema kõrvaklappide sisse monteerida. Millal nad küll tulevad selle tagasihoidliku, kuid siiski ülimalt GENIAALSE idee peale leiutada MOTIVATSIOONINÄGEMISE PRILLID. Maakeeli ka mõtetelugemise prillid. Ma lükkaksin need elegantselt ninale praegu ja loeksin selle saabunud kirja veelkord läbi. Siis saaksin EHK midagigi aru.
Päris hull noh :)

hmh vol 2.

2007-04-23T12:58:00.000-07:00

Ma ei tea, mis päev see täna on, aga ma muudkui haavun. Kui troll uksed nina alt kinni suhistab ja pretensioonika kaarega minema veereb, sina aga jääd natuke napakaga näoga omaette seisma ja juukseid kõrva taha panema, siis on alati õudselt tobe tunne. Kogu hoog, mis juba sisse sai astutud, käib maha ja järgmised kümme minutit veedad põrnitsedes ja iseendaga arutades, et kas ta nägi sind peeglist ja kas ta meelega läks või kogemata või mismoodi see nüüd ikkagi kõik oli.
Mõne inimesega tunned ennast nagu selle trolliga. Või nagu trolliga, mis isegi ei peatunud, kuigi selliseid tuleb päriselus ikkagi üsna harva ette. Troll seisab seal küll ja sa võid proovida "peale joosta", aga alati, ALATI lähevad uksed enne kinni. Seesolijad sõidavad ära, sina jääd maha. Ja siis selle trolli JUHT ütleb veel - oota natuke, ma tulen uuel ringil ja SIIS ma võtan su peale. Ja kui mitte siis, siis SIIS, kui ma tulen näiteks kolmandal ringil. Või noh....MÕNEL ringil kunagi tulevikus. Mina kohe ei tea, mida selle vastusega peale hakata.
Vähemalt on mul nüüd uus pea. Asi seegi.

hmh.

2007-04-22T23:07:00.000-07:00

Üleolevad ja ükskõiksed sõnad võivad rikkuda su õhtu. Hapud tervitused hommiku. Vahel ma tahaksin olla kivist - kõva ja külm. Niiet kõik need ilmed ja muiged ja mühatused, mis mulle muidu NII hinge lähevad (mõnda kannan enesega ja LIIALDUSTETA siiski aastaid), veereksid kõrinal lihtsalt mööda mu karedat külge alla. Teiste sisse ju ei näe. Võibolla ei käinudki selle ükskõikse noogutusega minu esmaspäevahommikuselt reipale terele kaasas midagi enamat...lihtsalt tüdimus üleüldiselt. Aga seda ei tea ju.

Jah, ma pigem siiski oleksin kivist. Ainult siis kui pika päeva päike on mu peale muudkui paistnud ja paistnud, SIIS ma läheksin soojaks. Ja oleksin soe ka siis, kui päike on juba ammu loojas.

Küll see vihm teeb mind ikka poeetiliseks, raip.

mhiv.

2007-04-19T08:19:00.000-07:00

Saabusin ja segasin. Päeva esimese, AGA MITTE LAHJA, zinndoonigu. Urjauhh. Ema kindlasti riidleks, aga isa segaks endale teise samasuguse ja siis me veedaksime kvaliteetaega. Ma tean teda küll.

Kui ma peaksin ükskord ära surema, mis on vähetõenäoline, aga olukord võib siiski niimoodi kujuneda, siis pärandus, mille tahaksin planeedi elanikele jätta, oleks igikestev teadmine - dokumendil tuleb MÕLEMAD servad ära joondada. Sellega võiks kaasas käia ka klausel - inimene, kes seda elementaarset viisakust, mida tuleb lugeja silmadele IGAL juhul osutada, peale kahte selleteemalist märkust teadmiseks ei võta ja igapäevapraktikas EI rakenda, kuulub vastuvaidlematule seina äärde panekule. Mis järgneb, seda teate isegi.

Vahel on mul justkui meeldetuletust vaja. Et loodus oli enne mind ja oli kunagi minu vaarvaarema loomulik keskkond, mida too ka tõenäoliselt arrrrmastas. Ja et vihm pole kusi ja tolm kuivanud sitt. Kuigi VÕIB olla. Vahel ma tulen koju (nii nagu täna) või lähen linna või kuhuiganes. Noh ma olen teel, teel punkti iks ja seda väliskeskkonnas. Ja siis hakkab sadama. Minu puhul tüüpiliselt olen ma ebasobivalt riides ja ALATI on esimene reaktsioon üks suur manamonoloog mu sees. Õlad lähevad kohe krampi ja täismäng. Vihm on ju mõnus. Seda konkreetset vihma olen ma oodanud juba nädalaid piki- ja kississilmi. Ja kui ta ükskord tuleb, alustan ma metsikute preeriahobuste kapakut läbi vanalinna, et saaks ainult rutem koju. Kuhu jääb looduslaps minus, kes aeglustaks sammu, kõigutaks ennast ehk veidike ja püüaks keele peale ülemist vett. Ma ei tea. Aga ma tahaksin, et mulle meenuks, et ma armastan vihma SIIS, kui vihma sajab. Mitte pärast. Mitte nüüd.

ruby, ruby, ruby, ruby!

2007-04-18T23:28:00.000-07:00

Selle asjaga on nüüd nii, et vähemalt aknad on mul pestud. Tubane tolm torkab nüüd rohkem silma ja külmkapis on (ilmselt küll akendest sõltumatult) vastik lõhn, aga elu on siiski ilusam. Väsinud ja tige ka enam niiväga pole. Ja KC plaadi ostsin endale. Kalmer lõi natuke aega pead vastu seina, kui kuulis, et ma tahan plaadipoodi minna. Siis küsis üle, et nagu Miiiidaaaaa? ja siis kolkis natuke veel. Jajah. Aga tore plaat on. Ma olen hingelt siiski vist ka selline soft rokkar.

Eile valvetoas käis toredaid isasid. Üks oli õnneks ilma emata ja tigepärdikust hüsteeriktütrega. Mis andis mulle elegantse võimaluse pool tundi veeta koos selle kena margusrebast meenutava isaga üksteisele sajaga pihta pannes, samal ajal kui mina teesklesin, et püüan ta tütart veenda otoskoopi mitte saatana riistaks pidama. See ei õnnestunud. Aga naeratused olid kirglised.

Ja mu tööpäev algab täna kell üks. Nagu mis teil vastu panna on?

...

2007-04-13T01:48:00.000-07:00

...ja üks lause veel. Ortukist leidsin.
all girls are straight till they are not
...hm?

Müsteerium ja mõnda.

2007-04-13T01:02:00.000-07:00

Mu blog tüütab juba mind ennast ka. Tuleb see purjuspäine kõrgelennuline praalimine siin ära lõpetada ja keskenduda lihtsakoelisematele ja maisematele asjadele. Mis omakorda võib muidugi tähendada ka mõningast totaalset eetrivaikust, sest ega mul kaine peaga pole nagunii mingeid emotsioone, mida väljendada. Lisaks sellele, et on kevad ja ma tundun endale peeglist inetum kui eales varem, mis muidugi on iga-aastane traagika ja kompenseerub kui ÜLDSE siis EHK ohjeldamatu ostlemisega, on mul peal ka tappev energiapuudus. Parema meelega röötsutaksin kusagil peegliteta ruumis ja imeksin kõrrest vedelat karamellijäätist tilga (või siis poole liitri) rummiga. Ja laseksin kogu ülejäänud maailmal oma olemasolu täiesti unustada. Kahjuks olen ma nii vajalik ja oluline ja TÄHTIS, et seda ei võimaldata ja nii ma siis loivan ringi, juuksed värvimata, jalad karvased ja ülekilod puusadel. Inimene nagu igatahes!

Naine pole sellepärast põnev olla, et saab asju osta, nagu arvavad minu sõber Martha, pärlipüüdjatibid ja valgepead Virust. Ma ei tea kas naine olla tegelikult ÜLDSE on põnev. Aga kindel on see, et vahetevahel olen sunnitud juurdlema asjade üle, mille üle ma olen sunnitud juurdlema, kuna ma olen naine ja kuna mehed ei tule ilmselt selle pealegi, et selliste asjade üle juurelda kuna neil ei tule seda situatsiooni ettegi kuna nad on mehed. Kõigest. Phäh. Enivei. Hormoonid, HORMOONID panevad mind vahel pead murdma. Sest et miks on nii, et kui on sajaga sitt, siis käib ikka peast läbi mõte, et muidugimuidugi, kuskusKUS ma siis sel kuul omadega olen. Ja kui tundub, et sealmaal, siis on hea ja kindel mõelda, et tegelikult olen ma kena, tegelikult ma olen kondentspiimaingel, lihtsalt kogu mu tsükkel on selles punktis, kus LOODUS ise teeb must ruigava sea ja räuskava bitchi. Ja just ja AINULT sellepärast olen ma muidugi ka mitu kilo raskem, mu nägu on kärnas ja ma söön kogu aeg valimatult viinereid, heeringat ja moosisaiu. Ja nädala pärast või nii olen ma muidugimuidugi ainult LOODUSE vingerpusside pärast nii kiimas, et isegi lastehaigla mannetud mehed ajavad mul silmad kilama. Päthetik.

Kohati poeb siiski kahtlus hinge. Et kas tegelikult oli see ka nii ette nähtud, et ma saan nii umbes iga kahe nädala tagant nii umbes sama pikaks ajaks vastutustkoorma omaenese ebaproportsionaalselt laiadelt õlgadelt maha veeretada ja öelda igale krigisejale läbi hammaste - mul on PMS. Ja seejärel - nagu HALLOO, ma pritsin verd, MIDA sa tahad minust nagu AHH???

Ma ei tea veel vastust. Või nagu me haiglas ütleme - vastused on töös.

Õrjõhh. Vähem eufooriat siiski.

2007-04-06T11:14:00.000-07:00

Mulle ei meeldi mehed. Eranditega muidugi. Aga mingi hulk neist lihtsalt EI meeldi mulle. Ilmselt on rõvedaid mehi umbes samapalju nagu ilgeid naisigi ja nii pole see siin mingi harvaseksitatud ja elus pettunud tädi vihakilje et "Huihuimehedonseadhuiptüi!", pigem lihtsalt üks möire vastu tumedat taevast Paide linna kohal.

Müstilisel kombel lävin ma siiski suure hulga nende eemaletõukavatega. Neid on mu MSN-is ja aeg-ajal vilgatab mõni aken lahti ja ma pean kuulama spermaiginat. Moraliseerivaid kõhupatsutusi kusagilt õllapudeli tagant. Ka läbi arvuti ajab see mind endast täiesti välja. Üks sellistest vestlustest on mul hetkel käsil ja ma ei lõpeta seda. Masohhist? Ilmselgelt. Justkui MINU jutt neile karvavõrdki korda läheks. Neid on mu telefonis. Vahel saan ma neilt sõnumeid. Siis, kui nende pruudid on selja keeranud ja neile tuleb meelde üks või teine episood ühest või teisest vanast ajast. Nende MSN-i aknad ei avane järgmisel päeval. Ma kuulen nende kohta lugusid. Kohtan neid erinevate kodudes. Kuulan nende MÕTTEID. Versioone asjadest. Neid on igal pool! Ja mõnikord on mul kusagilt mingi nurk maas ja neil õnnestub mind sealt nii kuradi valusasti kraapida.

Iga selline kord ma loodan südamest, et sünnitan terve jalgpallimeeskonna. Ja kui neist pole võimalik inimesi kasvatada, siis kasvatan ma neist vähemalt normaalsed mehed.

Sellepärast ma hindan nii väga situatsioone, kus saan olla koos täiesti ÕIGETE inimestega. Kus ma ei pea kellegi nõmedust kannatama. See muudab mind neis ÕNNISTATUD situatsioonides siiski ka servast VEIDI hüsteeriliseks, aga kõike head ka ei saa :)

Fakk, vahel mulle käivad inimesed nii pinda. Ja vahel ma lihtsalt ei SUUDA kuulata põhjendusi, kuidas kõik nõmedused on tegelikult õiged teod, peab lihtsalt tausta teadma. ILMSELT nii ongi, aga ma kurat ei viitsi seda põhjendamist kuulata. Kas ei saa nii elada, et ei pea koguaeg SELETAMA midagi kellelegi. On inimesi, kes mõistavad üksteist ilma selleta. Ja ma tahan rohkem SELLISED tunda. Moožna?

Pony.

2007-04-05T14:47:00.000-07:00

Vahel vaatad peeglisse. Mõnikord peale õhtut TÕELISELT numpsikute inimestega. Nii juhuslikult. Sikutad öösärki selga ja peegel on just sealsamas. Siis näed, et just selline sa oledki. Sellised on su põlved ja niipalju kõhnemad võiksid olla su reied. Niipalju venitab öösärki su kõhukaar ja kolm kortsu on su mõlemas silmanurgas. Juuksuris käisid viimati aastaid tagasi ja pats ei ole enam vihane vaid lihtsalt kurb. Solaariumisse lähed esmaspäeval.

Ühel päeval on mul mitu poega ja ma valitsen neid. See saab huvitav olema. Ma loodan domineerida ja vallutada ja juhtida. Jalgpall ja dinosauruseraamatud võivad siiski olla. Naine majas olen MINA.

Täna ma mõtlesin oma perekonnale. Ja sellele, et mul on vedanud. Sest mu vanavanemad rokivad. Isegi siis, kui ma õhtuti neile mõeldes vähkren ja nutan. Ja mu ema valitseb. Ja mu isa armastab mind. Ja mul on imelised õed. Sellest piisab.

Ja ma tunnen nii armsaid inimesi.

Magage hästi.

Kaspole...?

2007-03-28T12:08:00.000-07:00

Lõppude-lõpuks peame me kõik igal hommikul voodist üles tõusma. Iseendaga vannitoas peegli ees aega veetma. Riietuma. Väljuma. Nägema rohkem ja vähem tülgastavaid kaasväljujaid. Tegema rohkem või vähem vastumeelseid asju suuremal või vähemal määral vastuvõetamatute inimeste käsu peale. Mõned neist käskijatest pole servastki autoriteetsed. Mõni lõhnab nagu prussakamürk. Mõni on labiilne. Mõne saadaks kohe kinnisesse asutusse sundpuhkusele. Parema meelega ei teeks ehk üldse midagi....? Aga pääsu ju pole. Iseendaga tuleb koos koju tulla, oma õhtud tuleb ära täita ja peale seda ennast asiseks inimeseks pidada. Inimesed enese kõrvalt tuleb välja kannatada, ära rahuldada, turuliidrina püsida. Riideid peab ostma. Raseerima peab. Kaaluda tuleb. Omaenese tolmu pühime kõik...sitta ka. Sööma peame. Iseendaga koos voodisse minema. Uinuma. Kannatama alateadvuse vembupärlimängu. Ja kogu aeg tuleb surm lähemale. Kõik inimesed peavad elama.

Kõik?

Kõik!

Mõned...

2007-03-26T04:01:00.000-07:00

....mehed ütlevad kõike ja rohkemgi veel ja ometi ei suuda sa neid armastada. Mõned mehed jätavad vähemalt pooled asjad ütlemata ja sa armastad neid selle eest veelgi rohkem. Fenomenaalne :)

Pisiasjad.

2007-03-23T15:54:00.000-07:00

Ma e vahetaks seda millegi vastu. Uuestisündi pakkudes - ah lõpetage! Mu sugu rahuldab mind nüüd ja igavesti....ma ei vaja värskendusi. Väga vahetu on ennast ja omasuguseid hinnata kõrgeima hindega lihtsalt kromosoomide eest, aga teisti pole ma kunagi osanud ega pidanud sellele lähenema. Ma ei naera kunagi rohkem kui pikajuukselistega, ma ei alahinda iialgi oma kuklajoone võimu, mu tean, et maailma ei juhi mehed. Ja kõige pehmem nahk on mu kõrvanibu sisemisel küljel.

Preilidega on tore.

Dilemma.

2007-03-23T13:54:00.000-07:00

"Saad Sa ikka iseendaga elada?"
"Saan."
"Kuidas?"
"Lihtsalt...."
"Mina niimoodi ei saaks."
"Ma saan aru. Ja ma ei mõista Sind."
"Mina Sind ka mitte. Meie vestlusel ei ole vist mõtet, ega ju...?"
...

On siis või. Kas siis, kui sa tahaksid kellegi kättpidi tirida neoonvalgesse tuppa, siduda toolile ja toppida suu pornofilmi rihmamunaga kinni ja karjuda-karjuda-KARJUDA, et kõikseemissaoledteinudohmaivõikuulamidaKÕIKEmasinustarvanõõõõhoumaigaadKUULAainult! ja kõike seda muud ka, kas siis tegelikult on seda mõtet teha? Sest KUI sa oled seda teinud...siis ega see ju kedagi ei muuda, ega ju? Ja kui ei muuda, siis MIS sellest kasu on. Endal hakkaks vist parem. Võibolla siiski?

põhjamuda

2007-03-03T10:28:00.000-08:00

Oluline oleks teada saada, MIS mu eelmises kirjutises Jumalt NIIVÕRD pahandas, et ta karistuseks mind kolm tundi hiljem otseteed voodist üles ja vetsu oksepidu pidama saatis. Ja kohe NIISUGUSE vihaga, et KÕIK, kaasa arvatud seinad ja presidendipaariga kroonika sai TÄIS PRITSITUD. Mitte üks piisk seda peilist ega ainumaski dipikastmene lillkapsas polnud mu maost edasi pääsenud. Nagu FAKKJEE!

Ja no oleksite te mu voorusvööga kaasa põlglikku nägu näinud hommikul. Tema silmis nägin ma LANGENUD NAIST.

Kuhu me niimoodi jõuame?

esimene lumi Kokomos

2007-03-02T14:17:00.000-08:00

Reedeõhtute nimel tasub elada. Kell on 12 ja 22 öösel ja ma EI pea tundma süümepiina iga kaotatud minuti pärast, mida võiksin veeta magades ja VÄLJA puhates. Et olla veidigi inimväärsem. Oh ei! Sest homme ma ruigan oma pesas vähemalt üheteistkümneni. Heidan põrandale ja püherdan suurest mõnust puhtalt ainult selle mõtte peale.

Vahel ma tahaksin olla veidi religioossem. Et mul oleks oma kirik. Selline, kus saaks küünlaid panna inimestele, keda ma armastan. Pikki mesilaselõhnalisi küünlaid. Et kusagile kõrgele sinna kumerate lagede vahele kinnistuks natuke tahma minu headest soovidest....

Ma ei saa ju keset tänavat öelda, et kuulge, preilid, ma armastan teid. See pole siiski sünnis. Aga ma JU armastan teid! :)

Suudlused ja peilis ja headööd.

Ovatsioonid!

2007-03-01T13:24:00.000-08:00

Keeran praegu oma vene mussi põhja rokin koos sellega "putõõõlka kefiira, pool patooona". Ja saadan keskmisest sarkastilisemad tervitused hüljatud meestele ja ühe korraliku IIVLSI ka. Arvake nüüd, kellele.

Jumal on siiski olemas. Ja tal pole ükskõik.

Kahjuks mul pole nii suur süda, et jätta avalikult parastamata. Aga ka minu hingel on piirid ja kohati loksatab ikka üle ääre. Ja korralikult. Oi raisk. Kõigi hammastega naeran praegu.

Kui ainult trollipoisi tagasi saaks. Ja et poleks täna nii palju jäätist söönud.

Aga homme tuleb MARIA. Jeah, räpp.

Tehtud!

2007-02-18T10:20:00.000-08:00

Mõnikord (kurbusega peab nentima, et siiski harvem kui VÕIKS) on põhjust iseendale peeglist armulikult noogutada ja poole suunurgaga ka tunnustavalt muiata. Võib lisada ka mõttelise õlalepatsutuse stiilis "sinust võib veel asja saada, noor daam". Noh umbes nii nagu mu isa seda teha võiks. Seda siis, kui tulevad ÄRATUNDMISED. Siis, kui oled juba nädalaid ja nädalaid ennast vaikselt voodis edasitagasi rullinud ja toolil nihelenud ja kaalunud ja netis tuustinud ja püüdnud lähtuda hetkeemotsioonist ja siis jälle praktilisest mõistusest, mida antud persoonil on just nii palju nagu on ja siis veel...et noh....et MILLAL ja KUHU ja MILLINE kodu ja tulevik ja vannituba ja plaan ja ELU KONTSEPTSIOON. Ja siis, ühel hetkel, lihtsalt niisama, plaksti - fakit, ma ei mõtle sellest rohkem. Sest ma ei suuda. Kogu oma elu ei saa täna ja praegu kiiresti paberile sirgeldada, sellega panka vantsida, nõutada just need ja need miljonid ja siis kõike lihtsalt käima lükata. Vähemasti mina ei saa. Ei taha ka. Võibolla mõned rongid sõidavad ära, võibolla mõnes neist on kiirem mihvi ja rasvasemad lihapirukad, aga FAKIT. Ma loen parem raamatut ja naudin oma Kalamaja Laenuvaba Elu. Aitab nüüd küll.

Või siis, kui vaatad mõnele armsale inimesele otsa ja leiad ka tema näolt ülima rumaluse ja pealiskaudsuse ja delfikommentaatorliku alatuse. Siis saad järsku aru, et ükskõik kui väga sulle ka keegi meeldib, ta pole siiski sina ja tema elu on lõppeks siiski TEMA elu. Ja kui sa pole just pikajuukseline viirukilõhnaline guru, kes inimesi paneb ökokülasid ehitama ja kambasuitsiide tegema, siis saad püüda hästi elada enda ja ainult enda elu. Läheb veel natuke aega ja siis suudan ma loobuda kogu selle pasa pärast vihastamast ka, mida läbi kõigi kanalite ja lõustade pressib. Ja see on alles tase.

Kena kui pildi selgeks viskab. Sest see on ikkagi minu assortiikarp. Ja kamašokolaadi selles pole.

Nagu välja tuleb, siis olen ma väga tark ja diip filosoof. Selle selgusehetke tähistamiseks siinkohal veel üks geniaalne idee. Ma nimelt mõtlen, et see on üks vusside jamajutt, kuidas Tallinn teeb inimesed kurjadeks, kiirustavateks, ahneteks ja pealiskaudseteks LINNAMAASTURITEGA (nagu KUI haige autoliik) munnipaisutajateks. Vaevalt küll. Kellel enne polnud kupli all midagi, pole seda ka siin, ainult pappi on neil siin rohkem. Väikest intelligendinäru sunnib Tallinn lihtsalt rohkem pingutama, et leida "metsa sees, järve ääres, supilinnas, raamatute ja kohvikute ja võluvate jalutuskäikudega kõige ÕIGEMAT moodi" elu. Ja kui sa selle nõksu ära tabad, süveneb mõnus pohhuism kiiresti. Mina, rõhutan MINA, käisin täna kaks tundi poes ja ei ostnud midagi. Ja mul OLI pangakaardil raha. Näete - see töötab.

Viimasel ajal olen väga hakanud nautima rasedate seltskonda. Tööl on neid üsna mitmeid. Õhk on nende läheduses justkui puhtam.

mina ja härra dzõuns

2007-02-17T07:17:00.000-08:00

Igatsesite jah?....muidugi igatsesite...aga väärikust peab olema....isegi minul. Seepärast ka see kuuajane vahe. Et kui juba, siis JUBA. Kui paus, siis pikem. Kui punkt, siis pauguga!

Laupäevad on ausad päevad. Ka mittemidagitegemine tundub progressiivne. Peapesu jõulise edasiminekuna, saiavorm lausa eneseületusena. Ja kui lähed ahnele linnarahvale tasuta teed ja vastikut kuivetanud vastlakuklit pakkuma, seda ILMA tasuks lubatud nänni ära ootamata, sest varbad võiksid küljes olla ka aasta pärast ja plusskraadidega külmasurma surra oleks lihtsalt ebaintelligentne, siis põhjusmõtteliselt võib hoolikal vaatlusel bareti kohal heljumas näha ka pisemat sorti pühapaistet. Igatahes olime Vaaksuga sel emateresamissioonil ikka nagu tõelised kassikesed oma silmini mütside ja kirjude saabastega. Kui ma nüüd ei eksinud (ja eeldatavasti SIISKI mitte), siis leidsin keskmisest keeltlimpsavamaid pilke ka linnaosavanema ja nii mõnegi lumelinnatama tulnud noore isa silmist. Mõistetav muidugi. Nüüdseks olen ennast koksidest juba nii ilusaks joonud, et püsin parem kindluse mõttes toas ja väldin Universumi kiusatusse seadmist. Tundub justkui mõistlikum olevat.

Viimasel ajal tunnen ennast nagu sahtlitega kapp. Inimene-kummut. Väga häirival kombel on pidevalt irvakil sahtlid, kuhu ma sisse vaadata ei taha. Näiteks see, kus nõelteravalt viigistatutena on kõik minu vihad. Mürkrohelised ja kärtslillad ja poripruunid. Korra või kakskümmend kaks olen igapäevaselt sunnitud sinna sisse kiikama ja vaatepilt morjendab mind alati. On ikkagi ÄÄRMISELT ebameeldiv, kui igatsed nii pööraselt taga inimesi, kes on sind pannud olukorda, kus neile andestamine võrdub iseenda kõige ausama MINAGA vastuollu minekuga. Seda lihtsalt ei saa teha. Unustada ka ei saa. Solk ja risu ma ütlen.

Siis on seal veel mu alkoholismisahtel. Nimi on ehk veidi LIIGA bravuurikas, aga tõepoolest - midagi ei ole parata - minust ei saa inimest, kes piirduks klaasikese veiniga, sätiks siis oma ilusas sukas sääre üle teise ja hakkaks igasuguste ASJADE üle arutama. Ma ikka pigem muigan, valan juurde ja fantaseerin vastasistuvast kruvist, eelistatult püksata. Siinkohal kummardus minu kõige veidrama nimega preilile ;)

Siis muidugi raiskamissahtel. Ja flirdisahtel. Ja toidusahtel. Nojah. Seal on muidugi asjad kõik sassis ja sefiiriga kokku kleepunud. Ja nurgas rullib omaette üks idudega küüslauk.

Kas teil on ka vahel tunne, et kõik on olnud ja midagi suuremat ei tulegi? Mul mõnikord on... Ja kas parem on elada linnas või maal?

Ma saan aru küll, miks martiini on kallim kui mittemartiini. Martiini on parem. Kõh.

the simple life of sweet little liis

2007-01-18T05:33:00.000-08:00

Kõik on lihtsamast lihtsam. Kui sa käid kinos ja näed filmi, kus üks tegelinskitest sind ikka päris pöördesse ajab, siis edasine on käkitegu - vali lihtsalt oma tutvusringkonnast kõige TEMAM persoon ja telegeeri oma emotsioon talle üle. Täiesti ebapraktiline aga väga lõbus. Pohkens, et ta tipib sulle vastuseks, et hei, beib, ma olen tegelikult Hong Karuperse Kongis ja jään sinna veel kolmeks valgusaastaks, sest nii pääsedki piinlikust silmavaatamisest kusagil lattetassi taga kolme päeva pärast, kui sul enam tema lõhna järgi neelud ei käi. Pealegi - nagunii ei saa kõigi mõnusamate igrekitega vahvat teha ja ega ei viitsiks ka, aga peas on tegelikult palju ruumi ja seal võib mürgeldada küll. Ja pole nii eluvõõras tunne, sest no tõesti - kes meist enam neliteist on ja saab näitlejaid ihaleda. Mina igatahes ei saa seda endale lubada - uhkus ei luba. Aga KUIDAGI peab ennast ju sellistest päevadest läbi vedama.

Ja vihma peletamiseks segage lihtsalt üks kangem koks.

Päris kena kui oled inimene, kes teab ikkagi KÕIGELE lahendusi.

Palve.

2007-01-16T14:01:00.000-08:00

Mõnikord ma tahaksin suudelda tüdrukuid, süüa kalamarja, juua šampust ja võtta piimavanni. Suvalises järjekorras. Ma loobuksin selle kasuks meelsasti tööst, vanadest saabastest, lollidest meestest ja boršisupist. Kutsuge mind palun, kui teil selline õhtupoolik plaanis on ja ma toon need saapad kohe ära.

!!!

2007-01-12T14:23:00.000-08:00

Maailm on siiski ägedam, kui ma arvasin!

vittu küll.

2007-01-05T11:59:00.000-08:00

Täiskasvanu olemine on vahel maailma kõige lohutamatum amet. Mõnikord lausa hommikust saati. Alustuseks ärkad juba kell kolm öösel, kondid haiged ja hingamine kibe, masendava teadmisega, et kui hommikul just neljakümnest palavikku pole, siis tuleb tööle minna. Tõused siis kell kuus viisteist tundes ennast kui vana kalts ja pead leppima faktiga, et keegi ei hooli sellest. Veelvähem, keegi isegi ei kuula su hädaviginaid, sest ainus elusolend on tekihunnikus ja nohiseb. Enam ei ole ema, kelle juurde viginaga minna, et on niii pahaaaa ja minna ei tahaaaaa ja naguniiii on ainult niiiiii väheeeee tundeee. Mkm. Hoopis jood oma viieliitrise kruusitäie meega teed ära, viskad pool kohupiimakreemi vihaga prügikasti, neelad ühe neljasajase ibuka, et natukenegi olemist oleks ja lükkad põsed neo-angini täis nagu näljasel hamstril. Paned kõige koledamad saapad ja kõige soojema mantli - MIS SIIS, et on kuus plussi. Sina oled ju ikkagi haige. Lohistad ennast läbi mõttetu päeva, istud okset alla surudes valve üleandmisel, vantsid valvetuppa ja küsid muudkui et millal hakkas? ja kas kõht ka lahti on? ja kas perearste polegi siis olemas?...vaatad kõrvu, mida sa vaadata ei oska, katsud kõhtu, mida sa katsuda ei taha, vahepeal ootad põnevusega, et millal endal kõht lahti läheb ja naudid perversse mõnuga seda kuidas kopsupõletikus plikanatt sulle kurku köhatab...miks ei eks? Lõppeks on siiski jäänud väike lootus, et kodus on midagi head. Mõni inimene ehk. Kaks mandariini. Või veelparem - kaksteist. Soe tekk ja võimalus jaurata, kui pahaaaaa on. Aga näed...pole. On tühi külm tuba, hunnik eilseid pesemata nõusid ja sinu halb enesetunne koos VEEL SITEMA tujuga. Igatsetud mandakate asemel võtad lusikatäie pasteeti, istud keset põrandat maha ja löristad peatäie nutta.

Ma pole rahul.

long kiss goodnight

2007-01-02T12:14:00.000-08:00

Täna õhtul ma und ei saa, see on nüüd kindlamast kindlam. Mu aju ei kannata liiga suurt hulka väljamõeldisi välja ja täna muud polegi olnud kui et mittetõelised lood. Ilusad...aga mängult. Sellest on vahel muidugi hirmsamat moodi kahju.

Alustuseks ma lugesin Norra metsa läbi. Mulle ei meeldi tegelikult kõvasti välja öelda, et näed, ka MULLE meeldib just SELLE kirjaniku raamat, kes meeldib kõigile. See kuidagi odavdab minu arvamust ja maitset. Sama on Coelhoga näiteks. Ma lugesin tema esimese raamatu läbi. Ja teise. Ja võibolla ma tahaksin lugeda ka mõnda järgmist, aga ei loe. Lihtsalt ei loe. Sest kõik on neid lugenud. Ja ma kahtlustan, et midagi on neil asjadel viga, mis KÕIGILE meeldivad. See pole lihtsalt loomulik.

Hästi. Sellest hoolimata meeldis mulle Norra mets väga. See on selline unenäoline raamat, mille puhul keskpaika jõudes tundub algus justkui väga kaugel ja hoopis teisest raamatust. Mis siis, et see oli vaevalt viiskümmend lehekülge tagasi. Ja siis viib see lugu su mõtted pikaks ajaks ära nii et poodi minnes tunduvad kõik inimesed koledamad ja keemilise puhastuse tädi oma nipsaka tooniga lihtsalt absurdne.

Noh, see uimastas mind, see raamat. Ja siis vaatasin ma veel ära ühe lesbifilmi. Väga romantilises ja ilusas võtmes, aga ikkagi veidike midagi muud kui uudised eks. Pealegi ma ei saa sinna midagi parata - ilusad lesbiplikad ajavad mu pea sassi natuke. Aga olgu...siinkohal on liiga õhtu ja võibolla ma ikkagi ei taha seda teiega arutada :)

No ja siis veel kaks raksu siiessaid. Blaad änd koorpsis, naasti lidl koorpsis. Lisaks pole ma põrmugi unine. Teada on, millega see lõppeb...üks neurootiline püherdamine ja higised uned.

Õiõõh!

Kalmer magab kõhuli diivanil. Ladusin kõik diivanipadjad talle pähe. Mul peab ju natuke naljakas olema eks. Pealegi see ei sega teda. Ainult üks nohin.

justjust

2007-01-02T02:36:00.000-08:00

Tunnistan ausalt üles, et varastasin selle pildi Vaaksu blogist. Aga midagi pole parata - mõni asi on kohe nagu RUSIKAS silmaauku.
Aga üldiselt on mul toidumürgitus vist. Ole sa tänatud prääkstoonalds.

urrrrnjauu

2007-01-01T07:30:00.000-08:00

Vahel tuleb õnnelik olles täiesti patune tunne. Nagu piiluks võõra poisi pükstest paistvat tagumikutriipu või nokiks ebasobivas kohas täiesti avalikult nina, hea lootusega, et rinnakamad ja keemiliselokimad matroonid ei märka. Justkui varastaks iseenda tagant selle niiiiii sefiirikorviselt hea roosa tunde kõhus. Sest täiesti arusaamatul kombel on selja taga MEELDIV aastavahetus, mis minu puhul on ei midagi vähemat ega tolmusemat kui IME. Illustratsiooniks sobib siinkohal vestlus koduteel autos kahe preili vahel. Kumbki rohkem ega vähem kui et maani täis ning lisaks eriti ei jumalda üksteist aga alkoholi mõju all on nad sarnasemad kui arvata oskakski. Neiunr1: täitsaprses, see aasstavõhhhetus onolnd thäitsaäge. Mlple oldki siukst juba aaammmuuu. Neiunr2: hähähä, hea mutt, sest sa old khõigseaeg meiegaolnd ju. Khõikneedaastad. Neiunr1: kleõigejah hähähä. Naaaissss.

Ja siis veel pole kuigi paha olla ka, mis võiks mahendada emotsiooni kirkust. Ja süüa on külmkapis. Ja tuba sai nii kiiresti korda. Ja ema hääl oli telefonis lõbus ja Kristeli oma mitte vähem. Ja siis seisab keset kööki veel see naljakas ja armas mees, poriseb ja teeb nii pehme musi su teesooja suu peale.

Patt oleks mitte uskuda, et sellest tuleb hea aasta. Patt pole selle ootuses mõnust nurru lüüa. Lepime ikkagi NII kokku. Sina, minu Südametunnistus ka!

põgeneme ära nagu ah.

2006-12-30T04:39:00.000-08:00

Come away with me in the night Come away with me And I will write you a song Come away with me on a bus Come away where they can't tempt us With their lies I want to walk with you On a cloudy day In fields where the yellow grass grows knee-high So won't you try to come Come away with me and we'll kiss On a mountaintop Come away with me And I'll never stop loving you And I want to wake up with the rain Falling on a tin roof While I'm safe there in your arms So all I ask is for you To come away with me in the night Come away with me

Ärge palun tabage mind ootamatult. Ärge helistage, kui mul pole enam teie numbrit, sest ma olen püüdnud põgeneda ja unustada ja eirata. Ärge ajage mind naerma, kui ma tahaksin tegelikult hoopis läbi hammaste lõriseda ja hammustada. Ärge sundige mind istuma köögilaua taga, hõõruma väikeseid karvaseid sääri kokku, nokkima pesemata pead ja kõhistama teile kõrva rääkides VASTIKUTEST asjadest. Nagu palun tõesti.

Ma ei saa, ma muutun lõbusaks siis ju ja see on juba sama, mis matustel naermine. KihkihkihkihkihkihkihkihkihkihkihKIHH!

loe lambaid.

2006-12-27T10:43:00.000-08:00

Mõnikord on väga vaikne olla. Pikutad ja vaatad kuidas värv varbaküüntelt maha kulub. Mul oli üks poiss, kes alati mu varbaküüsi vaatas. Noh muidugi siis, kui need olid punaseks lakitud. Vaatas ja ütles, et sellepärast vaatan, et nii punaseid küüsi ju kogu aeg ei näe. Võibolla ta ütles midagi veel...KINDLASTI ta ütles midagi veel...me rääkisime alati ju nii palju...aga ma ei mäleta enam täpselt. Kahju.

Õhk kohe seisab. Karpi pandud mängulooma tunne tuleb ja pean end koos teetassiga köögiakna alla hingama sättima. Ja tramme kuulama.

Väga palju joon teed kogu aeg. Kummeli. Ja piparmündi. Ja mittestressi. Ja hea seedimise. Ja hea une teed. Ja nii kui joomise järgi jätan, tuleb kohe uus janu. Vähemalt ei joo ma musta teed, sest see teeb ometi tselluliiti ja hambad kollaseks. Kurat teab, kuskohast ma neid asju võtan, mida siis kuni kirstukaane kolksatuseni puhtaks kullaks ja sulatõeks pean. Kõigutamatud liisismid.

Hakkasin uut raamatut lugema täna. Neelud käisid selle järele juba mitmendat päeva. Õigustatult, mulle tundub. Sest vähemalt ÜHE väga turvalise koha olen sealt juba leidnud. Palun: "Ühika tubadejaotus oli põhimõtteliselt selline: esimese ja teise aasta üliõpilased kahestes ning kolmanda ja neljanda aasta üliõpilased ühestes tubades. Kahene tuba oli pisut pikem ja kitsam kui tavaline kuue-tatamine tuba." Joonealusi tõlkija selgitus: Tatami=traditsiooniline jaapani pindalaühik, suurusega u 180 x 90 cm. Nimetus tuleneb õlgedest matist, mis on traditsioonilistes jaapani majades põrandakattematerjaliks. Tatamimati suurus Kyotos ja Tokyo regioonis on pisut erinev, kuid kuue-tatamine tuba on umbes 10 ruutmeetrit suur.

Ra-hus-tav tead-mi-ne.

Tahan uisutama minna.

Mesilane Maia

2006-12-26T08:40:00.000-08:00

Ah, ega ma kogu aeg ka maurata ja sajatada ei viitsi. Mitte et ei taha, aga just EI VIITSI. Tahan tegelikult küll, sest kirumine hoiab meeled erksa ja huumori teravana. Lihtsalt igal uuel ringil läheb enda manasõnadega käima tõmbamine aina aega- ja energiatnõudvamaks ja lõpuks löödki käega - ehh, kurat sellega. Pealegi ei maksa muretseda - küll mu kurjameel varsti jälle üles ärgitatakse. Pole veel kunagi nii olnud, et ta kaua aega saab omapead sabaalust lakkuda ja tagumikust kirpe nakitseda.

Ostsin endale hiljuti öösärgi. Ma pole tegelikult siiani kuigivõrd ööriiete tüüpi tüdruk olnud...mõned lötakad teesärgid ja väike stringipaar ehk kui üldse. Seda nii umbes hetkest, kui viimane vihmavarjudega pidžaama enam selga ei mahtunud ja vanaema õmmeldud kollane kandadeni flanellöösärk isegi mu lapsearule ikkagi LIIGA porno tundus. Vahepeal ema püüdis mind rebootida mingi sinise trikotaažskafandriga, aga sellel venisid põlved juba esimese uinaku ajal nii kohutavalt välja, et rohkem ma seda selga ei hakanud panemaGI. MINGI esteetilise naudingu võiks riietusesemest siiski saada. Mul on muidugi üks päris pöörane pilt ju sellest unerüüst. Seisame isaga mõlemad kuuse all (järjekordne püha jõuluaeg oli siis), isal on seljas hall soe pesu, milles ta näeb välja nagu ülekeedetud limanuudel ja minul see two-in-one raseda elevandi pluss hullumajast põgenenud buliimiku kostüüm. Tõsiselt paras paar ikka. Hea, kui elu on täis KIRKAID mälestusi.

Noh, igatahes. Hiljuti soetasin ma endale tänapäeva-euroopa-inimese-unerüü. Peamiselt ostsin ma selle küll nende lõbusate triibuliste lühikeste pükste pärast, et ennast tunda nagu mõni kodusjavõõrsil- või veelparem - sõpradereitšel-tüdruk. Kalmer muidugi pärast tänitas, et saad sa ikka aru, et ostsid endale kolmesaja krooni eest haistagängi MAIKA. Nojah...see käis ju KOOS nende pükstega. Kuigi õhus oli muidugi juba ostmispäevalgi aimata kohutavat väljavenimist ja jõledamat lötendamist ja muud säärast, mis käib trikotaažmaikadega kaasas, aga ma pigistasin silma kinni. Parema meelega unustaksin ma selle üldse kappi ja marsiksin unemaal ainult pükste väel ringi, aga nii kaob uneriide kui soojaandva riide mõte jälle nagu natukene ära....komplitseeritud, ma ütlen KOMPLITSEERITUD on kogu see asi.

Nojaaa, aga nüüd leidis minuni tee see vastupandamatu triibuline Mesilane Maia öösärk. Pöörane lausa, kui ülemõistuse mõni väike asi võib sind rõõmustada. Nagu teadmine, et saan magama minnes just sellise lõbusa kleidimoodi asja selga panna. Ja nii kui ma selle selga panen, tekib JOONELT tahtmine minna kapist valgeid sokke otsima, et siis toas ringi keksida nagu ratta peal ja ennast paralleelselt ikkagi väga armsakesena tunda. Oleks ma ameeriklane (mida ma jumalolgutänatud ikkagi EI ole...mul ikka on rahvus ka ja nii), siis peale ühte ööd selles unerüüs kütaksin ennast otseteed kusagile cheerleaderite tiimi kirja panema. Lihtsalt NII kepsakaks muudab see mind.

Elu koosneb siiski peamiselt pisiasjadest. Rõõmud ka.

palju õnne tõepoolest...

2006-12-23T10:23:00.000-08:00

Põhimõtted on ÄÄRETULT individuaalsed, kas pole? Muidugi on. Nii ma olen ikka mõelnud ja ennast selliseks TOLERANTSEKS pidanud. Liberaalseks ka. Tõde on selgunud. Ma pole kumbagi. Ma olen nagu ennemuistne eestlane - patune, himur ja paganausku. Ja kardan ja põlastan asju, millest aru ei saa. Pikset ja tõusu ja mõõna ja sobimatut keppi ja alatuid manöövreid ja MÜHAKLIKKU susserdamist. Varem või hiljem viib see sügav põlgus mind kas üksikule saarele, mis on kallis lõbu nagu ma aru olen saanud, või, tõenäolisemalt, hullumajja. Kena perspektiiv kenale neiule nagu mina. Tsiterides härrat eilsest hommikust teetassi tagant: "Haritud, intelligentne ja ILUS naine. HEA PARTII!". Kihkihkih. Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Sest see siin peaks olema sapine sissekanne. Ei midagi mesist.

Ühesõnaga - ma leian üha enam ja enam, et mul on raske andestada neile, keda ma ei mõista. Ja ma ei mõista inimesi, kelle hobiks on lolli mängida. Sobrada vahetpidamata sarnastes sitapangedes ja loota hea õnne peale, et EHK keegi ei märka, et mulle MEELDIBKI sitas surkida. Inimest saab ju tundma õppida, kaspole. Kui sa kellegagi aastad kõrvuti sehkendad ja naerad ja turtsud ja magad, siis sa peaksid tema hinge ju teadma. Sest kui sa tead, mis teda lõbustab, siis kui pikk maa sealt tema südameni ikka on, kaspole? Ja kui sa teda tead ja kui sa teda endale kalliks kutsud, siis mispärast sa temaga alatu oled. Päris globaalne ja interdistsiplinaarne küsimus. Ma tahaksin siinkohal ka öelda roppusi - niimoodi oskuslikult, mõnuga ja kohe sapiselt solvata, aga ma olen koos oma vastupandamatu perega joonud juba mitu klaasi veini ja söönud mitu mõnusat tükki kala ja naernud ja kirunud ja turtsunud ja kilganud. Niiet mul on lollpeadest juba päriselt ükskõik. Ja sapp voolab kusagile sinna rinnaku taha nagunii alles siis, kui ma olen juba teki all ja väljas on pime ja keegi mind enam kuulata ei viitsi. Siis ma olen omaette kurb. Ja mu uned on rasked.

Võibolla ma olen väga rumal tüdruk. Ja võibolla kogu maailm ei arva nii nagu mina. Ei peagi arvama. Aga sellel pole SUGUGI tähtsust. Sest mulle loeb lõppeks ikkagi ainult see, mida mina arvan. Ja mina arvan rohkem nagu nii et eat shit and die.

mau-mau-mau

2006-12-16T07:43:00.000-08:00

Enne jõule on raamatupoes nõme. Igal teisel päeval pakuvad need poed hedonistlikku naudingut...lõhn, tekstuur, värvid, jutud, jutud, jutud. Mõni üksik inimene ja viisakalt triiksärgistatud müüjad. Siiberdad seal vaikselt edasi tagasi, kaalud käes ja sirvid ja pead aru ja tavaliselt võtad plaani. Mõnikord ostad ka. Aga nüüd. Õõõh. Kõik need oinad, kelle oid üle kinkeraamatu ei küündi ja kelle tavalektüür koosneb siiski vaid naistelehest ja kroonikast, süstivad seal hüsteeriliselt edasi-tagasi. Nende madalate IQ-de ja punnis rahakottide püüdmiseks on kokku lükatud hiiglaslikud raamatuvirnad, kus abiks juures suured sildid "Emale, vanaemale", "Kallimale" ja "Sõbrale". Sest muidu äkki läheb nihu ja raamat, mille kirjanik kirjutas kõigile sõpradele, koorub välja vanaema pakist. Ja oleks see alles jälkus kuubis, eks. Ja müüjad on järsku lihtsalt mingid igavad pelmeenid, kelle triiksärk on kaenla alt kortsus ja juuksed baltijaamaturuputkalõksudega kinni. Ja kõik on ainult üks suuuuuur kommerts. Katsu siis olla seal, sina väike raamatusõbrast inimene.

2006-12-16T01:10:00.000-08:00

Alustuseks istutasin Endli ümber. See on minu kaktus. Aili, see Kalmeri lits, on juba ammu uues potis ja Endel oli alaväärsuskomplekside kätte lämbumas. Ja minu emasüda purunemas tuhandeks kardiomüotsüüdiks. Õnneks saatis Jumal meie teele eile selle punasekirju poti. Ja ükskord varem juba seda udupeent kaktusemulda. Mina ja Endel - me saime päästetud ja lähedus on meie vahel tugevam kui iial varem!
Loodame, et ta nüüd ära ei kuiva selle suure ümberistutamise kätte. Nagu tõesti.

Lugesin eile Ekspressi. Seal oli mingi vahelehelipakas ka. Noh, õigemini küll mitu, sest ainult neist see leht näiksegi koosnevat. Aga see selleks. Teate, ma nii väga vihastasin. Sest no KUJUTAGE PILTI - mis selles maailmas küll ometi toimub. Tehke lahti mõni sisekujundusajakiri. Veel parem - tehke mitu. Tehke neid viimased pool aastat järjest igakuiselt lahti. Tsiviliseeritud inimesena, kes te ei loe õhtulehte ega cosmot, hoopistükkis sirvite veidi viisakamaid väljaandeid, palun sirvige ka nende sisekujunduslisasid. Ka nii mõnda aega. Ja siis võitegi südamerahus kõrvad pea alla panna ja kõige liha teed minna, sest peale seda olete küll KÕIKE näinud, mida eesti sisekujunduses lähima seitsmekümne aasta jooksul veel näha saab. Õigemini saate aimu sellest, mida näha EI SAA. Kas tõesti peab sellise asja lolli järjekindlusega tootmiseks jõlgerdama aastaid kusagil EKAs ja snoobitsema mööda arhitektuurimesse? Ma arvan, et pole erilist mõtet teha nägu, et see kõik ei ole üks puhas mahaviksimine selle ESIMESE korteri pealt, mis selles ülipeenes steriilses ja isikupäratus stiilis sai valmis sehkendatud. Sisearhitektid ja -kujundajad my ass. Lihtsalt bring that shit in! Hm, te tahate, et ma teile korteri kujundaksin. Hmhmhm, kuidas ma õige võiksingi seda teha. Kas lükkame planeeringu veidi lahedamaks? Avatud köök koos sööginurgaga elutoas äkki? Hea mõte! Hm, vannituba ka muidugi selline ruumikas eks...jaaa, paneme poti ka siia ja siia teeme akna. Niinii, värvidvärvidvärvid....ma võtan BEEŽI. Jah ja tumepruuni. Mhmh, midagi oleks erksat vaja. Ma TEAN - punased pisidetailid ja üks jurakas punane vaas kusagile. Väga stiilne pidi olema puid laduda ahju kõrvale seinaks. Teeme õige siia ka või mis te arvate? Aknad muidugi maast laeni. Stiliseeritud radiaator nende kõrvale. Kardinad minimalistlikud, aga mängime siiski valguse ja kihtide kattuvusega ja need sitarohelised toonid - oo, need saavad olema tõeline IME. Elutuppa muidugi üks beež diivan. Selline kandiline. Siia kusagile üks siledate joontega tumepruun laud ja väga minimalistlik toolirida vähemalt kaheksale. Lauakompositsioon mingitest orkidest. Valgustid soovitavalt valged. Hea oleks põrandale ka üks vähemalt kreemikas või veel parem - LUMIVALGE vaip panna. Et kuidas seda hooldatakse? Erm...maiteaaaa....eeee, plaanisite siia lapsed ka või? Tõesti? Oi, aga neile on oma toad ju. Poisile neoonroheline ja plika saab selle oranži. Siis te võitegi neid seal ülakorrusel hoida ju. Ehm...ei saa nii vä? Mismõttes nad määrivad, te ei pese neid vä? Nojaaa....igatahes välisfassaadi lööge need töötlemata lauad ja teie superoriginaalne-superainulaadne-superinimsõbralik lossike ongi valmis. Häv ei naiss laif.

On vist palju palutud, et kultiveeritaks püüet olla omanäoline. Ma oksendan sisemuses IGA FAKING KORD kui kuulen, kuidas selle jõulu uus must on MUST. Tooge kõik tuppa oma mustad faktuuri, dekoori ja jumalteabmillega mängivad jõuluehted, sest siis me saame KÕIK ühtemoodi olla ja see on NII ÄGE.
Need leheneegrid, stilistid, sisekujundajad ja muud soolaleivapuhujad tuleks kõik seina äärde panna selliste asjade eest. Loodame, et see on järgmise kevade uus vana hea väike must kleit. Nagu TULD!

Selleks ma peangi rikkaks saama. Sest rikas saab endale lubada privaatset äraolemist kusagil, kus teisi tainapäid ei ole. Ja maailma lollus ei käi iga natukese aja tagant tema uksele kolkimas ja sissepääsu nõudmas.

mind suudle see-eest, et ma korraks tulin...

2006-12-09T08:01:00.001-08:00

Mõnikord ma olen nagu potentsihäiretega mees - alguses särtsu täis ja kõva ja siis poole pealt vajun täiesti ära. Ise ka imestan. Ei teagi, ka see tuleb endast või teistest. Tavaliselt eelistan siiski süüdistada inimesi enda ümber - seega teistest. Vahel need, kes tavaliselt elule värvid ja mandariinimaitse annavad, justkui ei näegi sind ja kui näevadki, siis seda, mida sa eksponeerida ei plaaninud. Siis tahakski jaurata, et ole ometi vait, kas sa siis ei saa aru, et see on mustand ja kavand ja sassi läinud pilt. Noh, alati ei peagi tore olema. Ekspektatsioonid tuleb lihtsalt maha keerata. Vantsid koju, paned koleda kampsuni selga, teed nõustressohletsriläksbeibi-teed ja loed brauni kodumasinate voldikut. Jõuluks tahan mikserit. Aga MITTE SAU!

Naljakaid asju ei ole viimasel ajal eriti juhtunud. Ei mäletagi, millal viimati hingetuks naersin ennast. Pime on ka. Hommikul kell kuus, kui tõusen, on alles öö. Ja õhtul kell veerand viis, kui koju sõidan, on öö kohe-kohe tulemas. Päris tihti pean silmi pingutama, et peenemat kirja näha ja autoga sõites tahaks kogu aeg käsi plaksutada ja hõigata "Tuled peale!", et Jumal varbaga lambi sisse lülitaks. Mulle pole kokkuhoid kunagi meeldinud. Mõnel päeval on katastroofiaimdus ka. Siis tavaliselt karjun Kalmeri peale, et ta ka kartma hakkaks. Päris mõnus.